Kaht Dahli juttudest – “Proua Bixby ja koloneli kasukas” ning “Georgy Porgy” – on meil kõigil võimalus kuulata Andrus Vaariku esituses esmaspäevast reedeni, 14.-18. märtsil kell 11.30 ja 22.30 Vikerraadios. Kes kuulama ei satu, siis Raadioteatri kodulehele jäävad lood kuulamiseks veel kaheksaks nädalaks. Lood on tõlkinud Epp Aareleid.
Kolm küsimust noorele ja andekale tõlkijale Epp Aareleiule
Milline oli kogemus Dahli tõlkimisel?
Kõige lähedasema seose autoriga saavutab muidugi alles tõlkides – öeldakse ju, et tõlkimine on kõige intiimsem lugemisvorm. Ma arvan, et ma ei liialda öeldes, et Dahli lood on minu tõlkijakarjääri üks meeldivamaid ja mulle professionaalselt enim pakkunud projekte.
Dahl on musta huumori ja ootamatute keerdkäikude meister par excellence. Esile tõstmist väärib ka tema sisseelamis- ja kaasahaaramisvõime, oskus oma kirjeldustega niivõrd hästi edasi anda ühe või teise tegelase kirglikku suhtumist eri asjusse, olgu see siis hinnaline Chippendale'i mööblitükk (“Pastori rõõm”), luksuslik naarits (“Proua Bixby ja koloneli kasukas”) või gurmaani pöördeline maitseelamus (“Siga”). Isegi kui need asjad meie endi jaoks suurt ei tähenda, saame Dahli kirjelduste põhjal väga selge pildi, missugune õnn on leida juhuslikust räämas talumajast haruldane kummut, avastada uus ja esmapilgul geniaalne salaküttimistehnika või veenduda, et tagaaiast leitud võõras kõuts on tegelikult suure helilooja reinkarnatsioon.
Paljud Dahli lood on pigem olustikupildikesed, fragmendid, justkui suvalisel hetkel algavad ja lõppevad episoodid tavaliste väikeste inimeste elust. Ja kirjeldavad asju, mis võivad juhtuda meie kõigiga! Tihtilugu lõpetab (või katkestab!) ta loo katastroofi veerel: on selge, et järgmine samm kulgeb juba üle kuristiku serva ja viib vabalangemisse, aga sageli ei ütle autor asju sõnaselgelt välja. Järgnev jääb meie kujutlusvõime hooleks. See on üks aspekt, mida ma nii lugeja kui ka tõlkijana Dahli puhul väga hindan: ta mitte ei räägi meile ausalt ära, kuidas asjad on, vaid ärgitab meid looma oma kujutluspildi, mõtlema, fantaseerima ja visualiseerima. Ja kas saab olla veel suurepärasemat viisi Alzheimeri ennetamiseks kui see?! :-)
Su oma lemmik neist lugudest?
Kuigi kõik Dahli jutud on ülimalt nauditavad, kasvas mulle tõlkimise käigus eriti südame külge “Pastori rõõm”. Mõnes mõttes on see Dahli lühilugude kvintessents: leidlik, absurdne, täis värvikaid tegelasi ja musta huumorit. Ükskõik kui geniaalne on su masterplaan, asjad võivad ikkagi lootusetult nihu minna, ja kuidas sa ka ei püüaks kõike ohjes hoida, võib vanker hakata ikkagi vääramatu jõuga kraavi poole kiskuma. Nagu öeldakse: tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.
Milline oli su varasem kokkupuude Roald Dahliga?
Küllap nagu enamik lugejaid, teadsin ka mina kõigepealt Dahli kui lastekirjanikku. Lapsepõlvekodu raamaturiiuli põlisosa, ingliskeelse “Charlie and the Chocolate Factory” originaalkaanekujundus on siiani silme ees.
Dahlist kui “täiskasvanukirjanikust” ja ootamatute pööretega lugude meistrist sain aimu alles aastaid hiljem, kui juhtusin Vikerraadiost kuulma järjejutuna loetavat “Taevateed” (Andres Ehini “Loomingu Raamatukogus” ilmunud tõlge). Ma ei ole suur raadiosõber, aga seda selgemalt mäletan, kuidas ma täiesti lummatult kuulama jäin.
Olen väga nautinud ka Dahli teoste põhjal vändatud filme: Tim Burtoni “Charlie't ja šokolaadivabrikut” (Danny Elfmani suurepärase filmimuusikaga) ning Wes Andersoni “Fantastilist härra Rebast”, ja loomulikult mustvalget klassikat, Alfred Hitchcocki “Pansionaadi perenaist”, “Lammast tapamajja” jt.
“KIISU-KIISULE” on oma hinnangu andnud ka Eesti Päevaleht ja Loterii.
Raamatud on müügil Rahva Raamatu ja Apollo poodides.
Head nautimist!
