Olete väga oodatud

Ottoline sinu iPadis

Ilmunud on meie kirjastuse esimene e-raamat. Nüüd on võimalus lugeda väikesest terasest Ottoline'ist, tema truust karvasest sõbrast härra Munroest ja kummalisest Teistmoodi Talentide Koolist, kus kummitab ka arvutiekraanilt.  "OTTOLINE LÄHEB KOOLI" on nüüd Apple iTunes poes. Seal, kus on sinu iPad või iPhone, on ka Ottoline. Head lugemist!

Paabeli Torni auhinna võitis "MUSTKUNSTNIKU ELEVANT"

15. novembril andis Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond üle Paabeli Torni audiplomi - see läks Ameerika lastekirjanikule Kate DiCamillole, tõlkija Elise Nikonovile ja meie kirjastusele raamatu "MUSTKUNSTNIKU ELEVANT" eest. Oleme rõõmsad ja tänulikud autorile väärt raamatu eest, tõlkijale Elise Nikonovile hea tõlke ja toimetaja Marilin Lipsile tubli töö eest! Žürii sõnul hinnati võiduraamatu filosoofilist sisu, kaunist keelt ja oskust rääkida lastele olulistest asjadest.

“MUSTKUNSTNIKU ELEVANDI” kohta räägib autor ise nõnda: “Ma soovisin, ma vajasin, ma ihkasin kirjutada lugu armastusest ja võlukunstist. Peter, Adele, mustkunstnik ja elevant – kõik need tegelased sündisid sellest igatsusest. Ma loodan, et ka sina, lugeja, leiad siit armastust ja võlukunsti.” Raamatu illustraator Yoko Tanaka ütleb aga nõnda: “MUSTKUNSTNIKU ELEVANTI” lugedes oli mul tunne, nagu vaataksin ma hingetuksvõtvat näidendit teatrilaval. Selle tekst on poeetiline ja atmosfäär – sünge, ent soe –selline, milles mul on hea töötada.”

Kate DiCamillo kasvas üles Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides ja õppis Florida ülikoolis kirjandust. Ta on kirjutanud mitu auhinnatud lasteraamatut, sealhulgas Newbery medali pälvinud “LUGU HIIREST NIMEGA DESPEREAUX”, Newbery preemia aunimekirja kantud “KÕIK WINN-DIXIE PÄRAST” ja USA Rahvusliku Raamatuauhinna nominendiks jõudnud “TIIGER VIRGUB”.

"MUSTKUNSTNIKU ELEVANT" on kolmas Draakon & Kuu raamat, millele on omistatud Paabeli Torni tõlkeauhind. 2006. aastal läks see Ameerika autorile Louis Sacharile ja tõlkijale Leelo Märjamaale raamatu "AUGUD" eest ning 2010. aastal Austraalia autorile Markus Zusakile ja tõlkijale Epp Aareleiule raamatu "RAAMATUVARAS" eest.

Lemony Snicket hoiatab

Armas lugeja!

Sõna “karnivoor”, mis esineb selle raamatu pealkirjas, tähendab “lihasööjat” ja niipea kui te olete lugenud seda verejanulist sõna, pole teil põhjust lugemist jätkata. See karnivoorne teos sisaldab endas nii murettekitavat lugu, et selle mistahes peatüki neelamine paneb teil kõhus keerama rohkem kui kõige valimatum toidukord.

Et teile ebamugavusi mitte tekitada, on parem, kui ma ei hakka loetlema kõiki selle loo kõhedust tekitavaid koostisosasid, eelkõige segast kaarti, mõlemakäelist inimest, taltsutamatut rahvahulka, puitlauda, ja Chabot, huntbeebit.

Paraku täidab minu elu Baudelaire’i orbude pahameelt tekitava ja ideaale purustava elu uurimine ja üleskirjutamine. Kuid teie võite oma aega veeta millegi maitsvamaga nagu näiteks juurviljade närimisega või nende söötmisega kellelegi teisele.

Kõige sügavama austusega,
Lemony Snicket

Soovitame hoiduda raamatupoodidest 3. detsembril, mil kurikuulsad raamatud  müügile saabuvad.

Üllatusi uueks kooliaastaks

Valjuhääldist kostis härra Piitsa hääl. “Tere hommikust, poisid ja tüdrukud!” Järgnes tavapärane paus. “Mul on teile väga tähtis teadaanne,” jätkas härra P. “Pahupidikooli on paigaldatud liftid!” 

   Esimese hetkega olid kolmekümnenda korruse lapsed nii rabatud, et ei teinud piuksugi. Siis muutusid nad pööraseks. 

   “Juhuuu!” hüüdis Sharie. 

   “Jeee!” hõikas Dameon. 

   Kõik kisasid ja kargasid. 

   “Jippi-juu-jee!” kisas proua Madu. 

   Igast Pahupidikooli klassist oli kosta rõõmuhõiskeid. Mida kõrgemal oli klass, seda valjemad olid hõisked. 

   “Nii, enne kui te kõik klassidest välja lifti tormate,” ütles härra Piits, “tahan ma teile natuke liftide ohutusest rääkida.  Ma ei taha näha samasugust kaost, nagu meil iga päev trepil valitseb. Ma ei tea, mitu korda ma pean teile seda rääkima. Kui te lähete trepist üles, hoidke paremale. Kui te tulete trepist alla, hoidke vasakule. Aga ikka jooksevad kõik üksteisele otsa.  Liftidega niisugust asja ei juhtu. Selleks leiutasin ma isiklikult spetsiaalse ohutus-süsteemi. Meil on kaks lifti. Üks on sinine. Teine on punane. Kui te tahate üles minna, siis te valite sinise lifti. Kui te tahate alla tulla, siis te valite punase lifti. See on väga lihtne. Midagi ei saa valesti minna! Sinine sõidab ainult üles. Ja punane sõidab ainult alla. Veel üks asi — kas keegi on mu kohvikannu näinud?” 

   Ja nii sai Pahupidikool endale viimaks liftid. Sinise ja punase. Kumbki lift töötas perfektselt ühe korra — ja rohkem ei saanud neid enam kunagi kasutada.

Pahupidikooli tabab üllatus. Jätkuvad juba tuttavate Pahupidikooli laste lõbusad veidrad tegemised. Lapsed toovad kooli oma lemmikloomad - kassid, koerad, sead, konnad, isegi apelsin Fido. Koolimajja paigaldatakse müstiline lift. Proua Soust serveerib keedetud maksa lillakas kastmes. Doktor Kurk hüpnotiseerib Pauli. Louis ajab vuntsid maha. Proua Pärl läheb ümmarguseks ja kolmekümnenda korruse klassi tuleb õpetama härra Mürk.
 

Louis Sachar on Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kelle raamatutest on eesti keeles ilmunud PAHUPIDIKOOLI ISEMOODI LOOD,  PAHUPIDIKOOL KUKUB KOKKU  ja Newbery medali ja Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud AUGUD.  

 

©Perry Hacopian

Vastukajad Pahupidikooli lugudele

 

"Pööraselt naljakas . . . pidin lämmatava naeruhoo tõttu lugemisse aeg-ajalt pausi tegema . . . Eriti mahlakas absurdivõti matkib tegelikult väga hästi laste mõttemaailma." — Contra, AREEN 

 

"Sachar valdab "salakaubavedu". Pealtpoolt paistab, et tegu on jabura-lõbusa looga ja siis välgatab kusagil säherdune aforismiks kõlbulik kullatera, et suu jääb lahti." 

– Krista Kumberg ÕPETAJATE LEHT

"Hillar Metsa pildid sobivad väga selle raamatuga. Ma soovitan teil seda raamatut lugeda, sest see on väga naljakas." 

— Paul Kalda (2. klass), TÄHEKE

"Peate ikka ise lugema. See on väga tore ja naljakas raamat." 

—Marie Helen Väiku, TÄHEKE

Raamatud on taas müügil. 

Üllatavat edukat lõbusat kooliaastat!

Ottoline läheb kooli

Septembris lähevad lapsed kooli. Sel sügisel teevad sama väike Ottoline ja tema truu karvane sõber härra Monroe – nad asuvad õppima Teistmoodi Talentide Kooli. Kuid Ottoline on mures — vahest tal polegi erilist talenti. Härra Munroe muretseb pigem kurja kummituse pärast, kes väidetavalt öösiti kooli koridorides ringi liigub. Kas Ottoline avastab oma varjatud ande ja kas neil kahel õnnestub kummituse saladus paljastada?

Chris Riddell on tunnustatud Inglise lasteraamatute autor ja illustraator. Ottoline’i raamatud on toonud talle hulga autasusid, sealhulgas Nestlé Kuldmedali. 

Autori eelmise raamatu “Ottoline ja Kollane Kass” kohta kirjutab Blogistaja nõnda: "Raamatus peitunud loo lihtsus oli kätketud niivõrd põnevasse ja kaunisse vormi, et see haaras mind, kui absoluutselt mitte selle raamatu adressaati, täielikult endasse. Kõik viimse detailini lihvitud illustratsioonid täiendasid teksti imehästi. Mingi hetk tekkis tunne, et tahaks raamatu ära süüa. See tundus kuidagi nii peen ja õhuline ja maitsev…"

Head nautimist!

Amelia väike unistus

Amelia astus elutuppa, kus isa oma lemmiktugitoolis lehte luges. 
“Issi,” ütles tüdruk, “ma mõtlesin . . .” Isa ohkas. Kui Amelia mõtlema hakkas, ei tähendanud see harilikult head. Amelia jätkas: “Kas me võiksime endale koera võtta? Me viiksime teda parki jalutama ja ta magaks minu toas ja ajaks kollid minema.”

Amelia ihkab endale kangesti koera. Kui isa keeldub talle koera ostmast, ei anna tüdruk järele ja palub ilmvõimatut – kotkast ja hobust, elevanti ja vaala. Mida fantastilisemaks muutuvad tüdruku soovid, seda enam hakkab isale tunduma, et väike kutsikas võib olla päris tore. Rohkete fantaasiarikaste illustratsioonidega raamat on tõeline maius pisikestele raamatusõpradele.

Tim Bowley on Inglismaalt pärit kirjanik ja jutuvestja, kes on viimased kakskümmend aastat mööda maailma rännanud ja rahvajutte vestnud. André Neves on armastatud ja tunnustatud lasteraamatute illustraator Brasiiliast.

"See raamat on näide sellest, kui lühidalt saab teha imehead kirjandust . . . Pigem pika luuletuse kui proosatekstina mõjuv tekst on lapsele ette lugemiseks ideaalne . . . Hea lasteraamat on muidugi selline, mis annab midagi ka täiskasvanutele, ja "AMELIA SOOVIB KOERA" ongi selline," kirjutab Anna-Magdaleena Kangro Eesti Ekspressis.

Häid suviseid lugemiselamusi!