Amelia väike unistus

Amelia astus elutuppa, kus isa oma lemmiktugitoolis lehte luges. 
“Issi,” ütles tüdruk, “ma mõtlesin . . .” Isa ohkas. Kui Amelia mõtlema hakkas, ei tähendanud see harilikult head. Amelia jätkas: “Kas me võiksime endale koera võtta? Me viiksime teda parki jalutama ja ta magaks minu toas ja ajaks kollid minema.”

Amelia ihkab endale kangesti koera. Kui isa keeldub talle koera ostmast, ei anna tüdruk järele ja palub ilmvõimatut – kotkast ja hobust, elevanti ja vaala. Mida fantastilisemaks muutuvad tüdruku soovid, seda enam hakkab isale tunduma, et väike kutsikas võib olla päris tore. Rohkete fantaasiarikaste illustratsioonidega raamat on tõeline maius pisikestele raamatusõpradele.

Tim Bowley on Inglismaalt pärit kirjanik ja jutuvestja, kes on viimased kakskümmend aastat mööda maailma rännanud ja rahvajutte vestnud. André Neves on armastatud ja tunnustatud lasteraamatute illustraator Brasiiliast.

"See raamat on näide sellest, kui lühidalt saab teha imehead kirjandust . . . Pigem pika luuletuse kui proosatekstina mõjuv tekst on lapsele ette lugemiseks ideaalne . . . Hea lasteraamat on muidugi selline, mis annab midagi ka täiskasvanutele, ja "AMELIA SOOVIB KOERA" ongi selline," kirjutab Anna-Magdaleena Kangro Eesti Ekspressis.

Häid suviseid lugemiselamusi!

Lugu poisist ja müstilisest elevandist

Kui Baltese linnakese turuväljakule kerkib ennustaja telk, teab orvuks jäänud Peter Augustus, mida ta peab küsima. Kas ta õde on veel elus? Kuidas ta tüdruku üles leiab?

Ennustaja salapärasest vastusest – Elevant! Elevant viib su kohale! – saavad alguse sündmused, mis on nii erakordsed ja ilmvõimatud, et Peter ei julge neid uskudagi. Kuid see kõik on tõsi. See on lugu võimatu uskumisest ja erakordse tõeks saamisest.

Loo autor, armastatud lastekirjanik Kate DiCamillo räägib raamatu kohta nõnda: "Ma soovisin, ma vajasin, ma ihkasin kirjutada lugu armastusest ja võlukunstist. Peter, Adele, mustkunstnik ja elevant – kõik need tegelased sündisid sellest igatsusest. Ma loodan, et sina, lugeja, leiad siit armastust ja võlukunsti."

Mais valis Eesti Lastekirjanduse Keskus MUSTKUNSTNIKU ELEVANDI  Kuu raamatuks. "Kate DiCamillo ei karda lastega rääkida suurtel filosoofilistel teemadel, nagu oma koha leidmine, sõpruse ja armastuse olulisuses elus, imedesse uskumise tähtsus ja igaühe vajadus olla tunnustatud," kirjutab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. "Kevadel, mil loodus tärkab ja kõik ümberringi on värske ja uus, tahaks isegi imesid uskuda ja nende täideminekut loota. Kate DiCamillo "Mustkunstniku elevant" taastab usu, et kõik on võimalik, ja annab hingele tuge, kui seletamatu kurbus võimust võtma kipub."

"Kuigi teemad, millega raamat tegeleb, ei ole lihtsad – vaestus, üksindus, parandamatud vigastused, kodutus – on räägib autor neist siira lihtsuse ja igasuguse valepaatoseta. Ning tunne, mis pärast lugemist püsima jääb, on rõõm ja lootus. Peteri ja elevendi lugu õpetab meile, et tuleb uskuda võimatusse, tuleb julgeda uskuda ja tuleb julgeda mõelda, öelda, või teha asju, mida õigeks pead. Imed on võimalikud ja ka kõige mustemal lool võib olla õnnelik lõpp. Ja veel – lühikesevõitu loo lahutamatuks osaks on Yoko Tanaka musthallid veidi müstilised illustratsioonid, mis sobituvad muinasjutu tooni ja õhustiku ning autori lakoonilise, luulelise ja täpse stiiliga.  See kummastav-kummaline muinasjutt, mõistlugu, allegooria või ükskõik kuidas seda nimetada, sobib kenasti ühte ritta lastekirjanduse klassikutega nagu “Väike prints” ja “Karupoeg Puhh”, raamatutega, mis saavad osaks sinust ja pakuvad igal lugemisel midagi uut."
-Sash Uusjärv, EESTI EKSPRESS 

"Öeldakse küll, et raamatu üle ei tohi kaane järgi otsustada, aga alati ei pea see paika. Kate DiCamillo "Mustkunstniku elevant" oli täpselt nii maagiline ja mõistatuslik lugu nagu ma ootasin ja lootsin . . . Ja kui ma saaksin raamatu sisse minna, siis süütaksin ma õhtul Baltese linnakeses laternaid ning vaataksin, kuidas lumi tantsiskledes taevast alla langeb." 
- RAAMATULAEGAS 


Kate DiCamillo sulest on eesti keeles seni ilmunud kolm auhinnatud teost – LUGU HIIREST NIMEGA DESPEREAUX, KÕIK WINN-DIXIE PÄRAST ja TIIGER VIRGUB.

Kena pühadeaega, armsad lugejad! Sära ja rõõmu ja rahu uude aastasse!

Keegi sinu moodi

Musta huumori ja groteskimeistri Roald Dahli lugudes on panused kõrged – mängus on vara, tütre käsi, oma nahk. Naine kasutab külmunud tallekintsu mõrvarelvana ja pakub uurijatele õhtusöögiks lambapraadi. Mehe nahk läheb kõrgelt hinda, kui selgub, et tätoveering sellel on kuulsalt maalikunstnikult. Veinigurmaan paneb mängu oma tütre tõestamaks, et keegi ei suuda tema hinnalise veini päritolu ära arvata.
Need viisteist lühijuttu – rahutukstegevad ja õudustäratavad, hõrgud ja nauditavad – on suurepärane õhtune lugemine, kuid olgem ettevaatlikud: kui juba kord lugema hakata, ei saa enam raamatut käest panna.
Tõlkinud Epp Aareleid.

Uus noorteraamat – Markus Zusaki "SÕNUMITOOJA"

Ed Kennedy on noor taksojuht, haletsusväärne kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga?
     “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. Tõlkinud Epp Aareleid.

Markus Zusak in noor Austraalia kirjanik, kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.

Vastukajad raamatule “Raamatuvaras”

“Ma ei ole nõus ilma selle raamatuta elama . . . Kõik klapib, kõik on paigas: omapärane, kaunis ja julm-poeetiline stiil, elavad ja inimlikud karakterid, pingestatud süzee . . . See raamat on mind teinud kuidagi paremaks inimeseks.” –Aidi Vallik, Eesti Päevaleht

“Kas teeksin liiga Zusakile, kui võrdlaksin teda Tammsaarega, või Tammsaarele, kui võrdleksin teda Zusakiga. Aga mingi hingus, mingi maadligi tõmbav raskus, mingi sügavus, mingi siirus on neis sarnane.” –Mari Klein, Lugu

Lemony Snicket hoiatab

Armas lugeja! 

Enne kui te selle raamatu käest heidate ja sellest võimalikult kaugele eemale jooksete, peaksite te teadma selle põhjust. See on ainus raamat, mis kirjeldab peensusteni Baudelaire’i laste armetuid päevi Heimlichi Haiglas, mis teeb sellest ühe koletuma raamatu maailmas. 
   Maailmas on palju meeldivaid asju, millest lugeda, ent selles raamatus ei leidu neist ühtegi. Selle raamatu lehekülgedelt leiate sääraseid rusuvaid üksikasju nagu kahtlustav poodnik, mittevajalik operatsioon, väljuhääldisüsteem, narkoos, südamekujulised õhupallid ja jahmatavad uudised tulekahju kohta. On selge, et seesugustest asjadest te lugeda ei soovi. 
   Olen andnud tõotuse seda lugu uurida ja see täpselt kirja panna, nii et ma tean hästi, et tegemist on raamatuga, mis tuleks maha vedelema jätta, sinnasamasse, kust te selle kahtlemata ka leidsite.

Kõige sügavama austusega, 
Lemony Snicket 

Autor Lemony Snicket

Kirjastus Draakon&Kuu on püüdnud teha kõik, et lapsi neist hirmsatest lugudest säästa, kuid – oh häda! – raamatud pealkirjaga "HIRMUHAIGLA" on salapärasel moel leidnud tee kauplustesse, raamatukogudesse ja kuuldavasti lausa laste raamaturiiulitele! Raamatuid on märgatud trammides ja trollides, nii mitmegi kooli garderoobis ja ühe teatud haigla operatsioonisaalis. Olgem valvsad!

Hea uudis või halb uudis?

31. oktoobril saabub poodidesse "HIRMUHAIGLA", kaheksas osa Lemony Snicketi kurikuulsast sarjast “Sari õnnetuid lugusid”. Kõigile neile, kellele Baudelaire'i orbude käekäik muret teeb ja uute lugude ootamine piina valmistab,  avaldame siin ühe kaunis ärevusttekitava katkendi.

© Brett Helquist

Kõigist neist naeruväärsetest väljenditest, mida inimesed kasutavad — ja inimesed kasutavad paljusid naeruväärseid väljendeid —, on üks naeruväärsemaid: “Hea uudis on see, kui uudiseid pole”. “Hea uudis on see, kui uudiseid pole” tähendab lihtsalt seda, et kui te kellegi kohta uudiseid ei kuule, siis on kõik tõenäoliselt hästi, ning te mõistate paugupealt, kui absurdne see väljend on, sest see, et kõik on hästi, on ainult üks väga-väga paljudest põhjustest, miks inimesed teiega ühendust ei võta. Võib-olla on nad kinni seotud. Võib-olla on nad verejanuliste nirkide poolt sisse piiratud või kahe külmutuskapi vahele kinni kiilunud ega pääse liikuma. Selle väljendi võiks ära muuta niisuguseks: “Halb uudis on see, kui uudiseid pole,” kuigi mõnikord ei kontakteeru inimesed teiega sellepärast, et nad on kuningaks kroonitud või osalevad iluvõimlemisvõistlustel. Iva on selles, et te ei või eales teada, miks keegi teiega ühendust ei võta, senikaua kuni nad pole teiega ühendust võtnud ja teile seda selgitanud. Sel põhjusel oleks mõistlikum kasutada väljendit “Kui uudiseid pole, siis uudiseid pole,” aga see on niigi ilmne ja seega ei saa seda pärisväljendiks pidada. 

Ilmne või mitte, aga just see väljend on õige kirjeldamaks seda, mis Baudelaire’idega juhtus, kui nad oma meeleheitliku telegrammi härra Poe’le ära olid saatnud. Violet, Klaus ja Sunny istusid ja põrnitsesid tundide kaupa telegraafiaparaati, oodates pankurist mingitki märki. Tunnid muudkui möödusid ja nad tukastasid kordamööda, toetudes Viimase Võimaluse kaupluse kaubale ja lootes vastust mehelt, kes oli määratud orbude käekäigu eest hoolt kandma. Ja kui tõusva päikese esimesed kiired läbi akna paistma hakkasid, valgustades kõiki poes leiduvaid hinnasilte, oli lastele ainsaks uudiseks see, et poodnik oli küpsetanud värskeid jõhvikamuffineid.

“Ma küpsetasin värskeid jõhvikamuffineid,” teatas poepidaja jahusõeladest moodustuva torni tagant välja kiigates. Tal oli kummaski käes vähemalt kaks pajakinnast ning ta hoidis erivärviliste kandikute virnal muffineid. “Harilikult panen ma need heliplaatide ja rehade vahele müügiks, kuid mulle kohe kuidagi ei meeldi see mõte, et te kolm lapsukest ilma hommikusöögita jääte, kui kõlvatud mõrtsukad väljas vabalt ringi luusivad, nii et laske hea maitsta, need on täiesti tasuta.”

“See on teist väga kena,” ütles Violet, kui kõik kolm olid endale poepidaja pealmiselt kandikult igaüks ühe muffini võtnud. Baudelaire’id, kes polnud külast lahkumisest saati midagi söönud, pistsid poodniku küpsetised kähku pintslisse – väljend, mis siinkohal tähendab “sõid viimsegi sooja, magusa raasukese”.

“Heldeke, te olete näljas,” ütles poodnik. “Kas telegrammiga läks kõik korda? Kas olete vastuse saanud?”

“Veel mitte,” vastas Klaus.

“No ärge sellega oma väikseid päid vaevake,” vastas selle peale poodnik. “Pidage meeles, et hea uudis on see, kui uudiseid pole.”

“Hea uudis on see, kui uudiseid pole?” kostis hääl kuskilt poesisemusest. “Mul on sulle uudiseid, Milt. Nende mõrtsukate kohta.”

“Lou!” hüüdis poodnik rõõmsalt vastu ja pöördus laste poole. “Palun vabandage mind,” ütles ta. “Lou on toonud mulle Päeva Punctilio.”

© Brett Helquist

Poepidaja astus laest alla rippuvate vaipade vahelt läbi ja Baudelaire’id vaatasid kohkunult üksteisele otsa.

“Mis me nüüd teeme?” sosistas Klaus õdedele. “Kui ajaleht on toodud, loeb poepidaja sealt, et me oleme mõrtsukad. Parem paneme plehku.”

“Aga kui me minema jookseme,” ütles Violet, “ei saa härra Poe meiega ühendust võtta.”

“Gykree!” hüüatas Sunny, mis tähendas: “Tal oli öö otsa aega meiega ühendust võtta ja ta pole seda ikka veel teinud.”

“Lou?” kuulsid nad poodnikku hüüdmas. “Lou, kus sa oled?”

“Ma olen pipraveskite juures,” hüüdis kuller vastu. “Sa ainult kannata, siis sa saad selle krahvi kolmest mõrvarist lugeda. Siin on pildid ja puha. Ma nägin tee peal politseid ja nood ütlesid, et nad on juba jälil. Ainsad inimesed, keda siiakanti üldse lubati, olin mina ja need vabatahtlikud. Need jõmpsikad nabitakse kinni ja saadetakse otse türmi.”

“Jõmpsikad?” ütles poepidaja. “Kas mõrvarid on lapsed?”

“Just,” ütles kuller. “Vaata ise.”

Baudelaire’id vahetasid pilke ja Sunny suust kostis vaikne hirmunuuksatus. Nad kuulsid valju ajalehekrabinat ja seejärel poodniku erutatud häält.

“Ma tean neid lapsi!” hüüatas ta. “Nad on minu poes! Ma pakkusin neile just muffineid!”

“Kas sa pakkusid mõrvaritele muffineid?” küsis Lou. “See pole küll õige asi, Milt. Kurjategijaid peab karistama, mitte küpsetistega kostitama.”

“Ma ei teadnud, et nad on mõrvarid,” selgitas poodnik, “aga nüüd ma tean. Nõnda on Päeva Punctilios kirjas. Lou, helista politseisse! Ma võtan need mõrvarid kinni ja vaatan, et nad plehku ei paneks.”

Baudelaire’id ei hakanud enam aega raiskama ja pistsid häältele vastassuunas, mööda haaknõelte ja karamellikommide vahekäiku jooksu. “Võtame suuna portselanist tuhatoosidele,” sosistas Violet. “Ma arvan, et me pääseme sealtkaudu välja.”

“Aga mis siis saab, kui me väljas oleme?” sosistas Klaus vastu. “Kuller ütles, et politsei on meil jälil.”

“Mulick!” piiksatas Sunny, mis tähendas: “Seda küsimust arutame hiljem!”

“Jeerum!” Lapsed kuulsid paari vahekäigu kaugusel poodniku üllatunud häält. “Lou, lapsi pole siin! Vaata nüüd hoolega ringi!”

“Millised nad välja näevad?” küsis kuller.

“Nad näevad välja nagu kolm süütut last,” ütles poodnik, “kuid tegelikult on nad kolm kõlvatut mõrtsukat. Ole ettevaatlik.”

Lapsed lippasid ümber nurga ja kükitasid järgmisesse vahekäiku, surudes ennast vastu paberirullide ja hernekonservide riiuleid ja kuulatades kulleri rutakaid samme. “Kus te, mõrvarid, ka poleks,” hüüdis mees, “tulge heaga välja!”

“Me ei ole mõrvarid!” hüüatas Violet nördinult vastu.

“Muidugi olete te mõrvarid!” vastas poodnik. “See on ajalehes kirjas!”

“Pealegi,” ütles kuller põlastavalt, “kui te pole mõrvarid, siis miks te ennast peidate ja minema jooksete?”

Violet tahtis vastata, kuid Klaus surus tal peo suule enne seda, kui tüdruk midagi veel öelda jõudis. “Nad leivad meie peidukoha hääle järgi üles,” sosistas poiss. “Lase neil rääkida ja võib-olla õnnestub meil põgenema pääseda.”

“Lou, kas sa näed neid?” hõikas poodnik.

“Ei, kuid nad ei saa igaveseks peitu pugeda,” vastas kuller. “Ma vaatan alussärkide juurest!”

Baudelaire’id nägid enda ees allahinnatud valgete alussärkide kuhja. Hinge kinni hoides taganesid nad tuldud teed pidi tagasi ning jooksid tiksuvate kellade vahelisse käiku.

“Ma vaatan kellade juurest!” hõikas poodnik. “Nad ei saa igaveseks peitu pugeda!”

Lapsed ruttasid mööda vahekäiku edasi, silgates saunalinade ja rahapõrsaste riiulite vahelt läbi ja möödudes viisakate plisseerseelikute väljapanekust. Viimaks märkas Violet üle magamistoa sussikeste ülemise riiuli paistvat väljapääsu ning ta juhatas õele ja vennale vaikides teed.

“Vean kihla, et nad on vorstide juures!” ütles poodnik.

“Vean kihla, et nad on vannitoaosakonnas!” hüüdis kuller.

“Nad ei saa igaveseks peitu pugeda!” hüüdis poodnik.

Baudelaire’id tõmbasid kopsud õhku täis ja silkasid Viimase Võimaluse kaupluse välisukse suunas, kuid niipea kui nad olid välja saanud, mõistsid nad, et poodnikul oli olnud õigus. Päike tõusis, tuues nähtavale lameda lageda maastiku, mida mööda lapsed kogu öö olid kõmpinud. Mõne tunni pärast oli kogu ümbrus päikesevalgusest üle ujutatud, ja kuna maastik oli nii lame, oli lapsi võimalik juba väga-väga kaugelt märgata. Nad ei saanud igaveseks peitu pugeda ja kui Violet, Klaus ja Sunny seal Viimase Võimaluse kaupluse ees seisid, tundus, et neil pole enam hetkekski võimalik end peita.

“Vaadake!” ütles Klaus tõusva päikese suunas osutades. Kauplusest pisut eemale oli pargitud halli värvi kandiline mikrobuss, mille küljel seisid tähed V.T.K.

“See peaks olema Vabatahtlike Tervisevõitlejate Kompanii,” ütles Violet. “Kuller mainis, et ainult teda ja vabatahtlikke lubati siia sisse.”

“Siis on see meie ainsaks võimaluseks ennast ära peita,” ütles Klaus. “Kui meil õnnestuks selle bussi peale hiilida, pääseme politsei käest, vähemalt esialgu.”

“Kuid see võib olla ka see tõeline V.T.K.,” ütles Violet. “Kui need vabatahtlikud on osa sellest pahaendelisest saladusest, millest Quagmire’i kolmikud meile rääkida üritasid, satume me hullust olukorrast veelgi hullemasse.”

“Või,” pakkus Klaus, “viib see meid lähemale Jacques Snicketi mõistatuse lahendamisele. Mäletate, enne kui ta mõrvati, rääkis ta, et töötas vabatahtlikuna.”

“Jacques Snicketi mõistatuse lahendamisest pole meil mitte mingit kasu,” ütles Violet, “kui me vangis istume.”

“Blusin,” ütles Sunny. Ta mõtles sellega ligikaudu: “Meil pole suurt valikut,” ja väike õde juhatas õe ning venna väikeste tudisevate sammudega V.T.K. väikese bussi suunas.

“Aga kuidas me bussi pääseme?” küsis Klaus järele kiirustades.

“Impro,” vastas Sunny, mis tähendas: “Küll me midagi välja mõtleme,” kuid seekord ei olnudki kolmel lapsel vaja midagi välja mõelda. Kui nad bussile lähenesid, kallutas end selle aknast välja üks sõbraliku moega mees, kitarr käes ja habe ees, ning hüüdis neid.

“Me oleksime teid peaaegu maha unustanud, vennas ja õekesed!” hüüdis ta. “Me panime bussi tasuta bensiini täis ja oleme valmis haigla poole sõitma.” Mees tõmbas naeratusega bussiukse lukust lahti, lükkas selle pärani ja viipas kolmele lapsele. “Ronige peale!” ütles ta. “Me ei taha oma vabatahtlikke ära kaotada, enne kui me pole esimest salmigi laulda jõudnud. Ma kuulsin, et siinkandis pidi mõrvareid liikvel olema.”

“Kas te lugesite seda ajalehest?” küsis Klaus ärevalt. 

Habemik naeris ja tinistas kitarril lõbusat viisikest. “Oh ei!” ütles ta. “Me ei loe lehti. See on liiga masendav. Meie moto on “Hea uudis on see, kui uudiseid pole”. Te olete vist uued vabatahtlikud, kui te seda ei teadnud. Noh, hüpake peale!” 


©Draakon&Kuu, 2011