Tere tulemast! Meie blogist leiate kirjutisi raamatutest ja autoritest, lugejatele ja lugejatelt.

December 28, 2013

Intervjuu David Almondiga

Kuidas sai David Almondist lastekirjanik ja kuidas sündis tema uus raamat "POISS, KES UJUS KOOS PIRAAJADEGA"? Klõpsa siia ja loe intervjuud H. C. Anderseni preemia laureaadiga Müürilehes.

December 17, 2013

Pöialpoisi muinasjutt tänapäeva maailmas


Kaane illustratsioon © John Hendrix

Ilmunud on ühe prantsuse silmapaistvaima lastekirjaniku Jean-Claude Mourlevat' OOKEANI KUTSE – lugu seitsme venna teekonnast ookeani äärde. Teekond algab nõnda:

Räägib Yanni vend Fabien Doutreleau (14)

Keset ööd ma tundsin, et minu kõrval keegi liigutab. See oli Yann, ta ajas ennast voodist välja ja voodi nagises. Pissilemineku pärast ta seda ei teinud, sest öösiti me pissil käia ei tohi. Enne magamaminekut käime kõik koos ära, võtame rivvi ja kui isa ei vaata, siis võistleme, kes kaugemale laseb. Talvel on lihtne mõõta ka, jäljed on lume peal näha. Meie arust on see päris naljakas. Siis lähme üles tuppa ja enne järgmist hommikut mingit pissimist enam ei ole.

Ühesõnaga, Yann tõusis üles. Mina küsisin, kus ta läheb, ja tema ütles, et vanemad kaklevad all, et ta läheb korra kuulab ja tuleb kohe tagasi. Või noh, ta andis mõista. Sest tema on meil ju märkide peale kõva käsi. Uskumatu. Ta ei ütle ühte sõna ka. Ta räägib näo ja kätega, aga see on selgem kui ükskõik missugused seletused. Ja see käib tal ülehelikiirusel. Kui keegi proovib teda järele teha, siis see võtab kohutavalt kaua aega ja aru ikka keegi midagi ei saa. Aga kui tema ise teeb, siis käib see kähku ja kõik on selge nagu allikavesi. Ta ei liiguta peaaegu üldse, nägu ainult natuke liigub, ja sõrmed ka kergelt.

Mina arvasin tükk aega, et ainult meie saamegi pihta, ma mõtlen – mina ja Rémy, tema kõige vanemad vennad, sest me oleme harjunud ja me meeldime talle ka. Aga tegelikult ei ole nii. Tegelikult võib igaüks pihta saada. Ta peab lihtsalt ise otsustama, et ta tahab selle igaühega rääkida. Ainult et Yannil ei käi see otsustamine niisama lihtsalt. Ta räägib siis, kui ta usaldab. Ja kogu lugu. Näiteks isale ega emale ta pole kunagi midagi öelnud. Ta ei vaata üldse nende poolegi. Vendadest räägib ta kõige rohkem kõige vanemate, minu ja Rémyga. Võib-olla sellepärast, et me oleme kümme aastat ühes voodis maganud. Üleval toas on kolm voodit. Üks on väikeste voodi, trepile kõige lähemal, toa keskel on keskmiste oma, minu ja Rémy voodi on toa tagumises otsas, akna all. Meil on nii, et mida suuremaks sa kasvad, seda rohkem sa akna poole liigud ja niimoodi pääsed kaugemale trepist ja vanematest, kes magavad all. See on tegelikult päris hea, sest siis sa oled klohmimisest ka kaugemal. Kui Yann sündis, siis nad panid ta meie voodisse, sest ta oli nii väikene. Ja sinna ta jäigi. Lihtsalt läks nii. Kui ta beebi oli, siis öösiti hoolitsesime meie ta eest. Ema üldse üles ei tulnudki. Kui hammaste tulemise ajal liiga kõvasti kisendama hakkas, siis me tegime suhkruvett, kastsime näpu sinna sisse ja andsime talle lutsida. Vanemad teda ei salli. Miks, ei tea. Võib-olla selle-pärast, et ta on teistmoodi kui teised. Või siis selle-pärast, et ta tööd ei tee, aga süüa tahab ikkagi saada. Selles mõttes nad lähevad muidugi liiale. Tükk saia ja pool kartulit – ja Yannil juba kõht punnis täis. Varblane sööb ka rohkem. Pealegi nad kardavad teda, mulle vähemalt tundub. Ta polnud neljanegi veel, kui nad pidid talle otsa vaadates silmad maha lööma. Ema seda ei kannata, muudkui aga annab talle vastu kõrvu. No ja siis ta ei vaata enam üldse nendele otsa ja sellega on asi lahendatud. Yann teeb minul ja Rémyl vahet. Keegi teine ei tee. Ta ei eksi ka kunagi. Kaugelt, lähedalt, eest, tagant, öösel, päeval, ükskõik mis olukorras, Yannil on asi selge: Rémy on Rémy ja mina olen mina. Me oleme küll nagu kaks tilka vett, aga tema ei eksi kunagi. Vahel ma mõtlen, et ta on imelik. Mitte sellepärast, et ta nii väike on, seda näeb igaüks. Ei, sellepärast, kuidas ta ennast nii kiiresti ja nii hästi arusaadavaks oskab teha. Mõnikord ta ütleb mulle midagi keerulist ja ma saan alles hiljem aru, et ta ei kergitanud kulmugi. Mõnele võiks see hirmu nahka ajada. Aga mulle mitte.

Aga olgu, ma räägin nüüd sellest kurikuulsast ööst edasi. Kõige rohkem viie minuti pärast, mina olin juba peaaegu uuesti magama jäänud, tuli Yann tagasi ja sikutas mind varrukast (me magame pusadega, sest tuba on päris külm). Ma tegin silmad lahti ja nägin, et ta seisab sealsamas, otse minu nina ees. See oli ka esimene kord, kui ma nägin, et ta on nagu paanikas. Ja kuna ta on tavaliselt selline rahulikum tegelane, siis ma sain kohe aru, et asi on tõsine. Tema nägu ja pisikesed käed hakkasid küünlavalgel liikuma. Ja mida rohkem ta rääkis, seda rohkem läksin mina ise ka paanikasse.

Fabien, me peame ära minema, ütles ta mulle, Kõik! Kähku! Enne hommikut!

Ma tahtsin küsida, mispärast, aga ma ei julgenud. Kõige rohkem ma vist kartsin vastust kuulda. Kohutavalt kohe kartsin. Ma arvan, et tegelikult ma vist teadsin juba. Ma suutsin ainult kokutada:
“Kuule, aga, Yann . . . väljas on jube vihm . . . kottpime ka ja . . .”

Just, ütles ta mulle, vihma kallab nii kõvasti, et nad ei kuule, kui me ära läheme, venitada ei tohi, tuleb kiiresti minema hakata. Kähku. Sest nad tahavad meid . . . nad kavatsevad meid . . .

Ta ei tahtnud seda sõna välja öelda. Ja see sõna oli muidugi “tapma”. Aga ta ei suutnud seda ütelda, või siis ei tahtnud. Lõpuks ütles ta: Nad tahavad meile halba . . . saad aru?

Mõelda, et tema oli kümnene ja mina neliteist, aga tegelikult oleks võinud täpselt vastupidi pakkuda. Ta püüdis mind igatepidi säästa. Ma hakkasin ikkagi nutma. Mõte, et ma pean kottpimedal ööl paduvihma all koos oma vendadega põgenema, tundus liiga hirmus. Siis tegi Yann midagi väga õrna ja hella. Ta paitas mul oma käekestega pead.

Ära karda midagi. See tähendas: Ma hoolitsen teie kõigi eest. Ära kaota lootust.

Ma tõusin üles, panin riided selga ja siis läksime kahekesi teisi vendi üles ajama. Käisime kõik ükshaaval läbi. Niipea kui nad silmad lahti tegid, rääkisin neile, mis ma teadsin ja mis nüüd teha tuleb. Oleksin ma üksi olnud, ega nad poleks mind uskunud, aga Yanniga koos oli lihtsam.
“Olgu-olgu . . . tulen,” ütlesid nad kõik üksteise järel.

Sellel ööl sai Yannist meie pisike pealik. See juhtus kuidagi iseenesest.

Me panime võimalikult soojad riided selga ja läksime alla. Trepiastmed kägisesid vastikult, aga vihma trummeldas nii kõvasti ja tuul oli nii vali, et vanemad ei kuulnud midagi. Köögikell näitas täpselt kaks.

Me läksime üle õue. Corniaud ei teinud meist väljagi. Kui me oma õuest välja saime, siis läksime lihtsalt otse edasi, kõigepealt mööda oma teed ja siis juba mööda maanteed. Mõne sekundiga olime läbimärjad, külm puges naha vahele . . . ja me ei saanud õieti millestki aru.

Yann käis kõige ees. Meie Rémyga läksime kohe tema kannul. Vennad tulid järele, käest kinni. Väiksed nutsid.


Jean-Claude Mourlevat

Jean-Claude Mourlevat on üks silmapaistvamaid prantsuse lastekirjanikke, keda on tunnustatud prestiižika Prix Sorcières auhinnaga ja nomineeritud H. C. Anderseni preemiale. Raamatu on tõlkinud Indrek Koff.  Vanuses 10+