Tere tulemast! Meie blogist leiate kirjutisi raamatutest ja autoritest, lugejatele ja lugejatelt.

December 28, 2013

Intervjuu David Almondiga

Kuidas sai David Almondist lastekirjanik ja kuidas sündis tema uus raamat "POISS, KES UJUS KOOS PIRAAJADEGA"? Klõpsa siia ja loe intervjuud H. C. Anderseni preemia laureaadiga Müürilehes.

December 17, 2013

Pöialpoisi muinasjutt tänapäeva maailmas


Kaane illustratsioon © John Hendrix

Ilmunud on ühe prantsuse silmapaistvaima lastekirjaniku Jean-Claude Mourlevat' OOKEANI KUTSE – lugu seitsme venna teekonnast ookeani äärde. Teekond algab nõnda:

Räägib Yanni vend Fabien Doutreleau (14)

Keset ööd ma tundsin, et minu kõrval keegi liigutab. See oli Yann, ta ajas ennast voodist välja ja voodi nagises. Pissilemineku pärast ta seda ei teinud, sest öösiti me pissil käia ei tohi. Enne magamaminekut käime kõik koos ära, võtame rivvi ja kui isa ei vaata, siis võistleme, kes kaugemale laseb. Talvel on lihtne mõõta ka, jäljed on lume peal näha. Meie arust on see päris naljakas. Siis lähme üles tuppa ja enne järgmist hommikut mingit pissimist enam ei ole.

Ühesõnaga, Yann tõusis üles. Mina küsisin, kus ta läheb, ja tema ütles, et vanemad kaklevad all, et ta läheb korra kuulab ja tuleb kohe tagasi. Või noh, ta andis mõista. Sest tema on meil ju märkide peale kõva käsi. Uskumatu. Ta ei ütle ühte sõna ka. Ta räägib näo ja kätega, aga see on selgem kui ükskõik missugused seletused. Ja see käib tal ülehelikiirusel. Kui keegi proovib teda järele teha, siis see võtab kohutavalt kaua aega ja aru ikka keegi midagi ei saa. Aga kui tema ise teeb, siis käib see kähku ja kõik on selge nagu allikavesi. Ta ei liiguta peaaegu üldse, nägu ainult natuke liigub, ja sõrmed ka kergelt.

Mina arvasin tükk aega, et ainult meie saamegi pihta, ma mõtlen – mina ja Rémy, tema kõige vanemad vennad, sest me oleme harjunud ja me meeldime talle ka. Aga tegelikult ei ole nii. Tegelikult võib igaüks pihta saada. Ta peab lihtsalt ise otsustama, et ta tahab selle igaühega rääkida. Ainult et Yannil ei käi see otsustamine niisama lihtsalt. Ta räägib siis, kui ta usaldab. Ja kogu lugu. Näiteks isale ega emale ta pole kunagi midagi öelnud. Ta ei vaata üldse nende poolegi. Vendadest räägib ta kõige rohkem kõige vanemate, minu ja Rémyga. Võib-olla sellepärast, et me oleme kümme aastat ühes voodis maganud. Üleval toas on kolm voodit. Üks on väikeste voodi, trepile kõige lähemal, toa keskel on keskmiste oma, minu ja Rémy voodi on toa tagumises otsas, akna all. Meil on nii, et mida suuremaks sa kasvad, seda rohkem sa akna poole liigud ja niimoodi pääsed kaugemale trepist ja vanematest, kes magavad all. See on tegelikult päris hea, sest siis sa oled klohmimisest ka kaugemal. Kui Yann sündis, siis nad panid ta meie voodisse, sest ta oli nii väikene. Ja sinna ta jäigi. Lihtsalt läks nii. Kui ta beebi oli, siis öösiti hoolitsesime meie ta eest. Ema üldse üles ei tulnudki. Kui hammaste tulemise ajal liiga kõvasti kisendama hakkas, siis me tegime suhkruvett, kastsime näpu sinna sisse ja andsime talle lutsida. Vanemad teda ei salli. Miks, ei tea. Võib-olla selle-pärast, et ta on teistmoodi kui teised. Või siis selle-pärast, et ta tööd ei tee, aga süüa tahab ikkagi saada. Selles mõttes nad lähevad muidugi liiale. Tükk saia ja pool kartulit – ja Yannil juba kõht punnis täis. Varblane sööb ka rohkem. Pealegi nad kardavad teda, mulle vähemalt tundub. Ta polnud neljanegi veel, kui nad pidid talle otsa vaadates silmad maha lööma. Ema seda ei kannata, muudkui aga annab talle vastu kõrvu. No ja siis ta ei vaata enam üldse nendele otsa ja sellega on asi lahendatud. Yann teeb minul ja Rémyl vahet. Keegi teine ei tee. Ta ei eksi ka kunagi. Kaugelt, lähedalt, eest, tagant, öösel, päeval, ükskõik mis olukorras, Yannil on asi selge: Rémy on Rémy ja mina olen mina. Me oleme küll nagu kaks tilka vett, aga tema ei eksi kunagi. Vahel ma mõtlen, et ta on imelik. Mitte sellepärast, et ta nii väike on, seda näeb igaüks. Ei, sellepärast, kuidas ta ennast nii kiiresti ja nii hästi arusaadavaks oskab teha. Mõnikord ta ütleb mulle midagi keerulist ja ma saan alles hiljem aru, et ta ei kergitanud kulmugi. Mõnele võiks see hirmu nahka ajada. Aga mulle mitte.

Aga olgu, ma räägin nüüd sellest kurikuulsast ööst edasi. Kõige rohkem viie minuti pärast, mina olin juba peaaegu uuesti magama jäänud, tuli Yann tagasi ja sikutas mind varrukast (me magame pusadega, sest tuba on päris külm). Ma tegin silmad lahti ja nägin, et ta seisab sealsamas, otse minu nina ees. See oli ka esimene kord, kui ma nägin, et ta on nagu paanikas. Ja kuna ta on tavaliselt selline rahulikum tegelane, siis ma sain kohe aru, et asi on tõsine. Tema nägu ja pisikesed käed hakkasid küünlavalgel liikuma. Ja mida rohkem ta rääkis, seda rohkem läksin mina ise ka paanikasse.

Fabien, me peame ära minema, ütles ta mulle, Kõik! Kähku! Enne hommikut!

Ma tahtsin küsida, mispärast, aga ma ei julgenud. Kõige rohkem ma vist kartsin vastust kuulda. Kohutavalt kohe kartsin. Ma arvan, et tegelikult ma vist teadsin juba. Ma suutsin ainult kokutada:
“Kuule, aga, Yann . . . väljas on jube vihm . . . kottpime ka ja . . .”

Just, ütles ta mulle, vihma kallab nii kõvasti, et nad ei kuule, kui me ära läheme, venitada ei tohi, tuleb kiiresti minema hakata. Kähku. Sest nad tahavad meid . . . nad kavatsevad meid . . .

Ta ei tahtnud seda sõna välja öelda. Ja see sõna oli muidugi “tapma”. Aga ta ei suutnud seda ütelda, või siis ei tahtnud. Lõpuks ütles ta: Nad tahavad meile halba . . . saad aru?

Mõelda, et tema oli kümnene ja mina neliteist, aga tegelikult oleks võinud täpselt vastupidi pakkuda. Ta püüdis mind igatepidi säästa. Ma hakkasin ikkagi nutma. Mõte, et ma pean kottpimedal ööl paduvihma all koos oma vendadega põgenema, tundus liiga hirmus. Siis tegi Yann midagi väga õrna ja hella. Ta paitas mul oma käekestega pead.

Ära karda midagi. See tähendas: Ma hoolitsen teie kõigi eest. Ära kaota lootust.

Ma tõusin üles, panin riided selga ja siis läksime kahekesi teisi vendi üles ajama. Käisime kõik ükshaaval läbi. Niipea kui nad silmad lahti tegid, rääkisin neile, mis ma teadsin ja mis nüüd teha tuleb. Oleksin ma üksi olnud, ega nad poleks mind uskunud, aga Yanniga koos oli lihtsam.
“Olgu-olgu . . . tulen,” ütlesid nad kõik üksteise järel.

Sellel ööl sai Yannist meie pisike pealik. See juhtus kuidagi iseenesest.

Me panime võimalikult soojad riided selga ja läksime alla. Trepiastmed kägisesid vastikult, aga vihma trummeldas nii kõvasti ja tuul oli nii vali, et vanemad ei kuulnud midagi. Köögikell näitas täpselt kaks.

Me läksime üle õue. Corniaud ei teinud meist väljagi. Kui me oma õuest välja saime, siis läksime lihtsalt otse edasi, kõigepealt mööda oma teed ja siis juba mööda maanteed. Mõne sekundiga olime läbimärjad, külm puges naha vahele . . . ja me ei saanud õieti millestki aru.

Yann käis kõige ees. Meie Rémyga läksime kohe tema kannul. Vennad tulid järele, käest kinni. Väiksed nutsid.


Jean-Claude Mourlevat

Jean-Claude Mourlevat on üks silmapaistvamaid prantsuse lastekirjanikke, keda on tunnustatud prestiižika Prix Sorcières auhinnaga ja nomineeritud H. C. Anderseni preemiale. Raamatu on tõlkinud Indrek Koff.  Vanuses 10+

November 24, 2013

Raamatusoovitus mudilastele

"Kirjastus Draakon & Kuu on sügishämaruses saanud maha kahe valgustava teosega, mis pole oma olemuselt kaugeltki midagi uut, kuid on värskes vormis lastele kindlasti märksa mõnusamalt tarbitavad ja harivamad: ilmunud on Aisopose valmiraamat ja Tolstoi „Naeris”,"  kirjutab Mari Klein ÕPETAJATE LEHES. Loe arvustust SIIT.



November 16, 2013

ENDERI MÄNG nüüd poodides


Maa on hädaohus. Tulnukad ründavad ja inimkonna võib päästa vaid militaarne geenius. Kes? Ender Wiggin – intelligentne ja andekas poiss, kelle lapsepõlv saab läbi, kui ta saadetakse kosmosesse Lahingukooli. Koolis täidavad päevi simuleeritud sõjamängud ja poiss tõestab peagi, et on võitmatu. Kus lõpeb aga mäng ja algab tõeline sõda? Kas Ender on valmis päriselt tapma ja hävitama?

Orson Scott Card on üks silmapaistvamaid Ameerika Ühendriikide ulmekirjanikke. Teda on tunnustatud maailma kõige prestiižikamate ulmekirjanduse auhindadega — Hugo ja Nebula auhindadega.


Samanimeline film on nüüd kinodes. Loe lisaks SIIT.

November 1, 2013

Talvemuinasjutt langevas lumes

Ühel külmal talvepäeval poeb väike jänes oma urust välja ja hakkab toitu otsima. Ta märkab kõrgel puu otsas punast õuna, milleni ta ei ulatu. Appi tulevad hiir, rebane ja karu. Tunnustatud türgi lastekirjanik ja illustraator, H. C. Anderseni preemia nominent Feridun Oral loob lummava lumise maailma, milles annavad sooja headus ja sõprus.

3. detsembril avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses raamatu “PUNANE ÕUN” illustratsioonide näitus, mis jääb avatuks kuni detsembri lõpuni.

Kes tuleb appi naerist välja tirima?

Ühel ilusal kevadhommikul külvavad eit ja taat oma aias seemned mulda. Suve lõpuks kasvavad neist herned ja porgandid, kartulid ja oad – ja üks väga suur naeris. Ükskõik kui tugevasti taat naerist maast välja ei püüaks sikutada, see ei liigu paigast. Ja taat kutsub endale abilisi. Alguses eide, siis lehma, siis ümarad põrsad, kolm musta kassi, neli kirjut kana, viis valget hane, kuus kollast kanaarilindu. Kuid naeris ei liigu paigast . . .



Iiri kunstniku Niamh Sharkey vahvad illustratsioonid annavad uue näo ja värskuse tuntud vene rahvaloole ja panevad igaühe meist naerma ja naerisuppi sööma.

"HIIGELSUUR NAERIS" nüüd poodides. Tõlkinud Leelo Märjamaa.

Tulge kuulama!


Olete oodatud NOPi jutuhommikule pühapäeval, 10. novembril kell 12. Loeme loomalugusid uuest raamatust AISOPOSE VALMID, millele on pildid joonistanud noor andekas jaapani illustraator Ayano Imai. Loeme, arutleme, voolime oma lemmikloomi. La Muu pakub jäätist, NOP kostitab küpsetistega. Kohtumiseni!

October 15, 2013

Aisopose loomalood



Jaapani illustraator Ayano Imai annab uue näo ajatutele Aisopose loomalugudele. Antiiksed lood, nagu “Jänes ja kilpkonn”, “Rebane ja viinamarjad”, “Lõvi ja hiir”,  ärkavad taas kord ellu kunstniku imepärastel muinasjutulistel piltidel.
                                                                                              

Rebane ja viinamarjad. ©Ayano Imai


Lõvi ja hiir. ©Ayano Imai
Jänes ja kilpkonn. ©Ayano Imai

Kolmteist tuntud valmi on kirja pandud lihtsalt ja napilt, inspireerides noori lugejaid küsimusi esitama ja igivanadel teemadel arutlema.

"AISOPOSE VALMID" nüüd müügil. Head lugemist!

September 30, 2013

Tõlkide pidupäev

Täna on piiblitõlkija Püha Hieronymuse mälestuspäev ehk teisisõnu rahvusvaheline tõlkijate päev. Meie kirjastusel on olnud suur õnn teha koostööd tublide andekate tõlkidega, kes teevad oma tööd kire ja hingega - ikka selleks, et jääks püsima ilus ja rikas eesti keel ka meie laste jaoks.

Suur aitäh, Epp Aareleid, Anna-Magdaleena Kangro, Maarja Kangro, Villu Kangur, Kaarin Kivirähk, Indrek Koff, Elise Nikonov, Kristina Uluots, Sash Uusjärv!

September 17, 2013

Lastekirjanduse Keskus valis POISS, KES UJUS KOOS PIRAAJADEGA kuu raamatuks

Hip-hip-hurraa – POISS, KES UJUS KOOS PIRAAJADEGA on septembrikuu raamat!  Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija kirjutab Lastekirjanduse Keskuse kodulehel meie värskest raamatust ja selle autorist:

"David Almond näib arvavat, et iseendaks jäämine, kuid samas ka muutumine pole kellelegi lihtne. Veel keerulisem on see aga väikesele poisile, kes peres pettununa peab ihuüksi sel teel käima ja hirme ületades unistusi püüdma. Autor näib rõhutavat, et kõik, mida oskad vaimusilmas ette kujutada, on ka tegelikkuses võimalik, kui suudad ületada hirmubarjääri. Kirjanikku auhinnates on ikka toonitatud tema võimet tõsta noori lugejaid argielust ja iseenese maisusest kõrgemale, innustada ja neile lootust anda. Nii seda teost kui David Almondi loomingut üldisemalt iseloomustabki maagiline realism, fantastiliste elementide, müütide sidumine realistliku kujutusega. See ilmselt tekitabki tema loomingut lugedes õhulise, kerge tunde.

David Almond

Lisaks põnevale ja kaasahaaravale süžeele on huvitav ka kirjaniku teksti esitamise viis. Ta kirjutab sündmustest sugestiivselt ja suure kaasaelamisega, aeg-ajalt aga katkestab ta jutuvoo ning asub noort lugejat küsitlema, mida too autori asemel teeks. Samuti esitab ta lugejaile küsimusi, mida nemad äsjakirjeldatud olukorras tunneksid, kuidas edasi käituksid. Kui enamasti püütakse kirjandusteostes luua täiuslik illusioon, arusaam, et tegelikult oleksid võinud ka sellised sündmused toimuda, siis David Almond rõhutab lugejaile, et sündmused on fiktsionaalsed, toimuvad vaid fantaasias, kujutelmas."


Häid lugemiselamusi!

September 6, 2013

Kõik grühveldama!

Ootame Teid laupäeval, 14. septembril kell 12 NOPi gurmeeturule grühveldama. Villu Kangur loeb GRÜHVLI vaimukaid värsse, lapsed joonistavad ja meisterdavad grühvli maske.  Üritus toimub NOPi hoovis, Köleri 1, Kadriorus.

September 2, 2013

Head tarkusepäeva!

Lapsed lähevad sügisel kooli. Mõned lapsed lähevad aga Pahupidikooli, kus juhtub üsna kummalisi ja veidraid sündmusi ja kus on alati väga lõbus. Ottoline ja tema karvane sõber hr Munroe on teel Teistmoodi Talentide Kooli. Nad ei karda, isegi kui seal kummitab. Ja Matilda - temagi astub septembris Kaelamurru Algkoolis esimesse klassi, kus ta satub vastamisi kooli direktrissi, endise vasaraheitja preili Sõnnistega. Ei karda temagi.

Julget ja rõõmsat kooliaastat teile kõigile!


August 28, 2013

Kas usute seda lugu . . .

. . . poisist, kes ujus koos piraajadega? Parem on ikka uskuda!

Kui laevatehas kinni pannakse ja rahvas jõekaldal tööst ilma jääb, tekib Stani onul Erniel vastupandamatu kirg kalade konserveerimise vastu. Üleöö muutub elu Kalakai teel majas number 69 pööraseks. Ent hullumeelsusel on oma varjukülg ja kui onu Ernie kinnisidee ootamatult julma pöörde võtab, peab Stan lahkuma.

Samal ajal kui Stan oma tavapärasest elust kaugele eemale rändab, tõuseme meie kõrgele kuu ja tähtede poole ja heidame pilgu alla – ja jälgime, kuidas Stanley kohtub maailmakuulsa Pancho Pirelliga, mehega, kes ujub koos piraajadega (lõhnab kahtlaselt kala järele!). Ja vaatame, kas ka Stanil jätkub julgust, et sukelduda mäslevasse vette ning ise oma saatuse üle otsustada. See on vaimukas, värvikas, elujaatav lugu ühe poisi teekonnast iseendani.



DAVID ALMOND on tunnustatud Inglise autor. Tema raamatuid on tõlgitud pea neljakümnesse keelde. Talle on omistatud Carnegie lastekirjanduse medal, kaks Whitbreadi auhinda ning 2010. aastal anti talle üle Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia kui kõige prestiižikam rahvusvaheline lastekirjanduse auhind. David elab koos oma perega Inglismaal Northumberlandis.

OLIVER JEFFERS on tuntud pildiraamatute autor, keda on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Nestlé’i kuldmedaliga. Oliver on sündinud Iirimaal Belfastis, kuid elab nüüd New Yorgis.

POISS, KES UJUS KOOS PIRAAJADEGA jõuab teie naabruskonna raamatupoodi 30. augustil. Nautige sooja suve viimast nädalavahetust hea raamatuga!

July 30, 2013

Grühvli fännidele

Kõigile neile, kes armastavad grühveldada, on meil hea uudis: "GRÜHVLIL" on oma koduleht www.gruffalo.com. Sealt leiate mänge ja mõistatusi, õpite valmistama grühvli kooki ja meisterdama grühvli maski. "GRÜHVLI" raamatu tegelastel on selle üle nii hea meel, et nad lasid laulu lahti. Kuulake ise – siin esineb teile grühvli koor!

Ja kes veel ei ole kuulnud filmist The Gruffalo, siis siin ootab teid väike üllatus!

May 30, 2013

Kord hiir uitas hämaral metsateel

Kord hiir uitas hämaral metsateel,

Teda rebane märkas, kel rõõmsaks läks meel. 


“Kus plaanis sul minna on, tilluke hiir?

Tee tiir minu urgu, siin lõunasöök prii.”

“Mis hirmkole lahkus, ent kahjuks ei saa,

Sest täna koos grühvliga einestan ma.”

“Või grühvliga? Grühvlit ma küll ei tea!”

“Ah grühvel? Siis kuula ja meeles pea:

Tal koletud võhad, ta küünistes jõud,

Tal koletuid hambaid täis jõletu lõug.”

“Kus kohtad sa teda?”

“Seal kivisel maal,

Kus lemmikroaks grühvlil on rebasepraad.”

“Või rebasepraad? Mul tekkis probleem.

Jää hüvasti hiireke! Sääred nüüd teen.”

“Juhm rebaseonku, küll see on hea,

Et grühvel on olemas ainult mu peas!”

Hiir edasi jalutas metsateel . . . 



Astu sügavasse hämarasse metsa ja vaata, mis juhtub, kui kavala hiirekese teele satuvad rebane, öökull, madu ja näljane grühvel . . .

Lustakas suvine lugu inglise autoritelt Julia Donaldsonilt ja Axel Schefflerilt, värsid tõlkinud Villu Kangur. Raamatud saabuvad müügile 20. juulil. Raamat piknikukorvi ja metsa grühvlit kaema!

May 17, 2013

Koeralood koos ühe suure ja tõelise koeraga Susiga

Tulge kuulama lugu Ameliast, kes ihkab endale kutsikat, ja Opalist, kellele kodutu koer lausa sülle jookseb. Maarja Tali koos oma suure valge sõbra Susiga räägib meile, kuidas pidada kodus koera ja kuidas käituda võõraste koertega tänaval. Pakutakse küpsetisi ja jäätist, ka teie karvasele sõbrale! Kohtume NOPi hoovis pühapäeval, 26. mail kell 12.

April 23, 2013

Sinu kord

SINU KORD. KÜMME LUGU LENDURITEST JA LENDAMISEST on Roald Dahli kõige esimene jutukogu, mis ilmus 1945. aastal, pärast teise maailmasõja lõppu. Dahl, kes teenis Inglise kuninglikes õhujõududes, sai sõja ajal Liibüas raskelt haavata, kuid jätkas teenistust Kreekas ja Süürias. Neis õõvastavates lugudes, mis jutustavad lahingutest kõrgel taevas ja heitlustest inimese hinges, tugineb autor iseenda ja oma lahingukaaslaste kogemustele, maalides kummalisi realistlikke ja painajalikke pilte sõjalenduri elust.

Kaane illustratsioon © Juss Piho

 Raamatud saabuvad poodidesse esmaspäeval,  6. mail.

 Kaks neist lugudest – "Madam Rosette" ja "Nemad ei saa kunagi vanaks" – on järjejutuna eetris Vikerraadio Raadioteatris 6.-10. mail algusega kell 11.30 ja 22.30. Järjejuttu loeb Tambet Tuisk.

Head lugemist, head kuulamist!

April 2, 2013

Täna on rahvusvaheline lasteraamatupäev

SOOVIME TEILE KÕIGILE RÕÕMSAT LASTERAAMATUPÄEVA!
HEAD LUGEMIST LASTELE JA KOOS LASTEGA!

Ühtlasi kutsume kõiki Raamatumessile, mis toimub Rahvusraamatukogus neljapäevast, 4. aprillist kuni laupäevani, 6. aprillini. Mess on avatud N-R kell 10-20, L kell 10-17.  Tulge tutvuma meie uute raamatutega! Ootame.

March 2, 2013

Hea Raamat

Lastekaitseliit valis möödunud aastal ilmunud lasteraamatute seast välja 10 parimat ja kinnitas Hea Raamatu märgi rinda ka meie kahele raamatule — Tim Bowley ja Andre Nevese pildiraamatule AMELIA SOOVIB KOERA ning Kate DiCamillo ja Yoko Tanaka juturaamatule MUSTKUNSTNIKU ELEVANT.



Varasematel aastatel on meie raamatutest Hea Raamatu tiitli pälvinud Kate DiCamillo TIIGER VIRGUB (2009),  Louis Sachari PAHUPIDIKOOLI TABAB ÜLLATUS (2009) ja Lois Lowry ANDJA (2010).

Oleme rõõmsad ja soovime kõigile häid lugemiselamusi!

Matilda asub tegutsema

Kes pigistas “Superliimi” isa kaabu sisse? Kes korraldas terves majas kaose, kui kaminas hakkas kõnelema “kummitus”? Matilda Koirohu vanemad on hoolimatud, ülekohtused ja mõistmatud ning väike tüdrukutirts otsustab oma erakordselt terava mõistuse ja kavalusega neile vastu astuda. See lähebki tal korda ja üks vemp järgneb teisele. Ent väljakutsed muutuvad ohtlikuks, kui Matilda läheb kooli, kus valitseb hiiglase kasvu direktriss preili Sõnniste. Kas tüdrukul õnnestub ka temale õppetund anda ja lapsed tolle kurja õpetaja käest päästa? Matilda peas plahvatab enneolematu plaan, nii et preili Sõnniste hoidku nüüd oma piip ja prillid! Kuulsa sõnameistri Roald Dahli fantastilises loos on lõbu laialt. 




MATILDA on taas müügil.  Sama autori sulest on varem ilmunud NÕIAD, CHARLIE JA ŠOKOLAADIVABRIK, CHARLIE JA SUUR KLAASKABIIN, JAMES JA HIIGELVIRSIK, KAELKIRJAK, PELKU JA MINA ja GEORGE'I IMELINE ARSTIROHI.

Lõbusaid lugemiselamusi!

February 8, 2013

Kõik karnevalile!

KARNIVOORIDE KARNEVAL on Lemony Snicketi kurikuulsa sarja üheksas raamat. Kui sinu kollektsioonis on mõni osa puudu, siis meil on sulle hea uudis – kõik Snicketi raamatud on NOPis veebruaris 10% soodsamalt.

January 19, 2013

Kõik raamatu- ja jäätisesõbrad, olete väga oodatud!



Jutuhommikud toimuvad iga kuu viimasel pühapäeval kell 11 kohvikus NOP.  Jaanuarikuu raamat on Chris Riddelli OTTOLINE LÄHEB KOOLI, veebruaris Lemony Snicketi KARNIVOORIDE KARNEVAL ja märtsis Roald Dahli MATILDA.  Tulge kuulama lugusid, joonistama, mõistatusi lahendama ja jäätisega maiustama.  Ootame!

January 9, 2013

Läbikukkumine on su sõber!

Autor: Liisabet Valdoja

Austraalias elav kirjanik Markus Zusak (37) on tuntud eelkõige oma bestselleritega “Raamatuvaras” ja “Sõnumitooja”. Kõikjal maailmas raamatuedetabelitesse jõudnud “Raamatuvaras” tuli hiljuti näidendina lavale Chicagos, samuti on selle järgi valmimas film.


Olete varasemates intervjuudes maininud, et alustasite kirjutamisega 16-aastaselt. Meenutage palun oma kõige esimest lugu. Millest see rääkis ja on see teil veel alles?

See oli päris jube. Ma ei mäleta sellest kuigi palju, ainult et peategelasel oli midagi peas valesti ja ta võis iga hetk plahvatada. Mida ta ka tegi – sest mul ei jätkunud enam ideid, millega lugu jätkata. Kui sul on loo kondikava olemas, siis alustades ongi kõige raskem just see, et pead leidma ka piisavalt ideid, et loost raamat saaks. Aga see esimene lugu peaks mul kusagil alles olema küll, usun, et seda oleks praegu päris naljakas lugeda.

Mulle isiklikult meeldis “Raamatuvarga” juures kõige rohkem narratori valik, minu meelest oli see kaval ja värskendav. Kuidas tulite ideele, et kirjutada “Raamatuvaras” just Surma vaatepunktist?


Ma lihtsalt mõtlesin, et inimesed ütlevad, et sõda ja surm on parimad sõbrad, ja kes oleks parem Natsi-Saksamaal seda lugu jutustama? Surm on sõja ajal igal pool, seega tundus see mulle kuidagi loogiline.



Millist nõu annaksite noorele, alustavale kirjanikule?

Ära karda läbikukkumist. Sest see võib juhtuda nagunii – nii kirjutades kui ka siis, kui sul on piisavalt õnne, et sind avaldatakse. Kui raamatute kirjutamine oleks lihtne, teeksid seda ju kõik, kas pole! Kui kirjastajad olid minu kolm esimest raamatut tagasi lükanud, mõistsin, et järgmine kord pean olema palju-palju parem. Nii et läbikukkumine on su sõber!

Kes teid noorena kõige rohkem inspireeris ja kelle teosed on elu jooksul enim mõjutanud?

Teismelisena armastasin S.E. Hintoni raamatuid nagu “The Outsiders”, “Tex”, “Rumble Fish”. Arvan, et “Rumble Fish” ongi olnud mulle kõige suurem eeskuju ning S.E. Hinton just see kirjanik, kes tekitas ka minus soovi kirjanikuks saada.

Raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega on viinud teid maailma kõige erinevamatesse paikadesse. Millised neist on teile eriliselt meelde jäänud, olgu siis näiteks kummaliste fännikohtumiste või ainulaadsete komplimentide tõttu?

Brasiilia on kõige imelisem riik, kus ma käinud olen, kuigi külastasin ainult Riot. Inimesed olid seal täiesti uskumatud! Väga südamlikud. Tundus, nagu oleksin leidnud rühma inimesi, keda olin kuidagiviisi terve elu teadnud.

Teid on nimetatud kirjanduslikuks fenomeniks. Aga keda peate teie kirjanduslikuks fenomeniks?

Ilmselt oma vanemaid – ja nad ei ole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut! Nad lihtsalt jutustasid väga häid lugusid. Kirjanike mõttes olen alati John Irvingi suur fänn olnud. Mulle meeldib ka Norra autor Lars Saabye Christensen – ta kirjutas “The Half Brother’i”, mis on väga hea raamat. Tunnen kirjanike suhtes suurt imetlust. Ma ei pea neist kedagi nn suureks fenomeniks, nad on lihtsalt imelised kirjanikud.

Mis on see, mis teid peale kirjutamise veel paelub?

 
Igal hommikul jalutan oma koertega Sydney äärelinnas, kus ma elan. Tõusen väga vara ja lihtsalt kõnnin nendega, mõnikord ka jooksen. Teine koht, kus mind kõige rohkem leida võib, on minu maja tagahoov, kus hüppan koos oma lastega – üks on kuue- ja teine kaheaastane – batuudil.

Milline on olnud parim nõuanne, mille olete saanud oma vanematelt? Või hoopis kelleltki teiselt?

Mu isa ütles mulle alati, et napilt võitmine ei ole piisav. “Sa pead võitma võistluse nii pika puuga, et keegi teine sult seda võitu ära võtta ei saa,” ütles ta. Mis aga puudutab kirjutamist, siis ma olen alati tahtnud kirjutada ainult enda moodi. Nii, nagu keegi teine seda teha ei saaks. Ma loodan, et see kõlab loogiliselt . . .

 
Mida tundsite, kui nägite oma raamatut esimest korda raamatupoes?
 

Tõtt-öelda oli hirmunud. Sest nähes oma raamatut nii paljude teiste seas, mõtlesin: kes küll peaks tahtma minu oma lugeda? 

Ja mida tundsite siis, kui nägite esimest korda oma raamatut edetabelite eesotsas?

Siis mõtlesin ainult seda, et: “Päriselt? Kas see olen tõesti mina?"


Mida teie vanemad teie raamatute kohta ütlevad?

Tegelikult on see päris naljakas. Loomulikult on nad minu üle väga uhked, aga nad teevad selle üle ka palju nalja. Mu isa näiteks ütleb, et “Raamatuvaras” on küll inglise keeles hea, aga saksa keeles palju parem. Ta nimelt arvab, et saksa tõlkija on palju parem kirjanik kui mina . . . Mu ema on väga õnnelik. Nad tulid mõlemad Austraaliasse nii, et ei osanud inglise keeltki, nõnda valmistab see, et nende perekonnas on kirjanik, minu arvates neile uhkust. 


On teil olnud vahel ka soovi alla anda ja kirjutamine lõpetada?

Ma pole kunagi alla andnud, ja arvan, et ei tee seda enne, kui olen kirja pannud kõik, millest kirjutada tahan. Teen küll aeg-ajalt kirjutamises pikki pause, aga mingil määral mõtlen raamatutest kogu aeg.


New York Times kirjutas, et teie raamatu “Raamatuvaras” järgi valmiva filmi režissööriks on valitud Brian Percival. Keda kujutaksite mängimas peategelasi Lieselit, Maxi, Rudyt?

Olen näinud videoid inimestest, kes on valmiva filmi rollide jaoks ekraaniteste teinud, ja nad on olnud väga head, aga ma ei saa kedagi nimetada, kuna ma ei tea, kes lõpuks valitakse.


“Raamatuvargast” on USA-s ka näidend tehtud. Olete te seda juba näinud?

Nägin, ja see meeldis mulle väga. Minu meelest tegid nad Chicagos, kus näidend esietendus, väga tubli töö. Nad olid raamatule truud, aga tegid sellest samal ajal ikkagi “oma asja”, mis mulle väga sümpatiseeris.


Paar aastat tagasi ütlesite, et kirjutate raamatut “Bridge of Clay”. On see teil ikka pooleli? Alustasite ju teosega päris ammu . . .
 

Töötan selle kallal ikka veel. Ja ma ei lõpeta enne, kui see on täiuslik! 

Kui “Raamatuvarast” inspireerisid teie vanemate jutud teisest maailmasõjast, siis kas ka uus teos põhineb mingitel kindlatel mälestustel?

Raamat räägib poisist, kes ehitab silda, ehitades selle käigus sinna sisse ka oma elu. See jutustus on tulnud täielikult minust enesest ja . . . ma ei suuda sellest välja rabeleda!