Tere tulemast! Meie blogist leiate kirjutisi raamatutest ja autoritest, lugejatele ja lugejatelt.

December 5, 2011

Keegi sinu moodi

Musta huumori ja groteskimeistri Roald Dahli lugudes on panused kõrged – mängus on vara, tütre käsi, oma nahk. Naine kasutab külmunud tallekintsu mõrvarelvana ja pakub uurijatele õhtusöögiks lambapraadi. Mehe nahk läheb kõrgelt hinda, kui selgub, et tätoveering sellel on kuulsalt maalikunstnikult. Veinigurmaan paneb mängu oma tütre tõestamaks, et keegi ei suuda tema hinnalise veini päritolu ära arvata.
Need viisteist lühijuttu – rahutukstegevad ja õudustäratavad, hõrgud ja nauditavad – on suurepärane õhtune lugemine, kuid olgem ettevaatlikud: kui juba kord lugema hakata, ei saa enam raamatut käest panna.
Tõlkinud Epp Aareleid.

November 2, 2011

Uus noorteraamat – Markus Zusaki "SÕNUMITOOJA"

Ed Kennedy on noor taksojuht, haletsusväärne kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga?
     “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. Tõlkinud Epp Aareleid.


Markus Zusak in noor Austraalia kirjanik, kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.




Vastukajad raamatule “Raamatuvaras”

“Ma ei ole nõus ilma selle raamatuta elama . . . Kõik klapib, kõik on paigas: omapärane, kaunis ja julm-poeetiline stiil, elavad ja inimlikud karakterid, pingestatud süzee . . . See raamat on mind teinud kuidagi paremaks inimeseks.” –Aidi Vallik, Eesti Päevaleht

“Kas teeksin liiga Zusakile, kui võrdlaksin teda Tammsaarega, või Tammsaarele, kui võrdleksin teda Zusakiga. Aga mingi hingus, mingi maadligi tõmbav raskus, mingi sügavus, mingi siirus on neis sarnane.” –Mari Klein, Lugu

Lemony Snicket hoiatab

Armas lugeja! 

Enne kui te selle raamatu käest heidate ja sellest võimalikult kaugele eemale jooksete, peaksite te teadma selle põhjust. See on ainus raamat, mis kirjeldab peensusteni Baudelaire’i laste armetuid päevi Heimlichi Haiglas, mis teeb sellest ühe koletuma raamatu maailmas. 
   Maailmas on palju meeldivaid asju, millest lugeda, ent selles raamatus ei leidu neist ühtegi. Selle raamatu lehekülgedelt leiate sääraseid rusuvaid üksikasju nagu kahtlustav poodnik, mittevajalik operatsioon, väljuhääldisüsteem, narkoos, südamekujulised õhupallid ja jahmatavad uudised tulekahju kohta. On selge, et seesugustest asjadest te lugeda ei soovi. 
   Olen andnud tõotuse seda lugu uurida ja see täpselt kirja panna, nii et ma tean hästi, et tegemist on raamatuga, mis tuleks maha vedelema jätta, sinnasamasse, kust te selle kahtlemata ka leidsite.

Kõige sügavama austusega, 

Lemony Snicket 
Autor Lemony Snicket
Kirjastus Draakon&Kuu on püüdnud teha kõik, et lapsi neist hirmsatest lugudest säästa, kuid – oh häda! – raamatud pealkirjaga "HIRMUHAIGLA" on salapärasel moel leidnud tee kauplustesse, raamatukogudesse ja kuuldavasti lausa laste raamaturiiulitele! Raamatuid on märgatud trammides ja trollides, nii mitmegi kooli garderoobis ja ühe teatud haigla operatsioonisaalis. Olgem valvsad!

September 30, 2011

Hea uudis või halb uudis?

31. oktoobril saabub poodidesse "HIRMUHAIGLA", kaheksas osa Lemony Snicketi kurikuulsast sarjast “Sari õnnetuid lugusid”. Kõigile neile, kellele Baudelaire'i orbude käekäik muret teeb ja uute lugude ootamine piina valmistab,  avaldame siin ühe kaunis ärevusttekitava katkendi.

© Brett Helquist

Kõigist neist naeruväärsetest väljenditest, mida inimesed kasutavad — ja inimesed kasutavad paljusid naeruväärseid väljendeid —, on üks naeruväärsemaid: “Hea uudis on see, kui uudiseid pole”. “Hea uudis on see, kui uudiseid pole” tähendab lihtsalt seda, et kui te kellegi kohta uudiseid ei kuule, siis on kõik tõenäoliselt hästi, ning te mõistate paugupealt, kui absurdne see väljend on, sest see, et kõik on hästi, on ainult üks väga-väga paljudest põhjustest, miks inimesed teiega ühendust ei võta. Võib-olla on nad kinni seotud. Võib-olla on nad verejanuliste nirkide poolt sisse piiratud või kahe külmutuskapi vahele kinni kiilunud ega pääse liikuma. Selle väljendi võiks ära muuta niisuguseks: “Halb uudis on see, kui uudiseid pole,” kuigi mõnikord ei kontakteeru inimesed teiega sellepärast, et nad on kuningaks kroonitud või osalevad iluvõimlemisvõistlustel. Iva on selles, et te ei või eales teada, miks keegi teiega ühendust ei võta, senikaua kuni nad pole teiega ühendust võtnud ja teile seda selgitanud. Sel põhjusel oleks mõistlikum kasutada väljendit “Kui uudiseid pole, siis uudiseid pole,” aga see on niigi ilmne ja seega ei saa seda pärisväljendiks pidada. 


Ilmne või mitte, aga just see väljend on õige kirjeldamaks seda, mis Baudelaire’idega juhtus, kui nad oma meeleheitliku telegrammi härra Poe’le ära olid saatnud. Violet, Klaus ja Sunny istusid ja põrnitsesid tundide kaupa telegraafiaparaati, oodates pankurist mingitki märki. Tunnid muudkui möödusid ja nad tukastasid kordamööda, toetudes Viimase Võimaluse kaupluse kaubale ja lootes vastust mehelt, kes oli määratud orbude käekäigu eest hoolt kandma. Ja kui tõusva päikese esimesed kiired läbi akna paistma hakkasid, valgustades kõiki poes leiduvaid hinnasilte, oli lastele ainsaks uudiseks see, et poodnik oli küpsetanud värskeid jõhvikamuffineid.

“Ma küpsetasin värskeid jõhvikamuffineid,” teatas poepidaja jahusõeladest moodustuva torni tagant välja kiigates. Tal oli kummaski käes vähemalt kaks pajakinnast ning ta hoidis erivärviliste kandikute virnal muffineid. “Harilikult panen ma need heliplaatide ja rehade vahele müügiks, kuid mulle kohe kuidagi ei meeldi see mõte, et te kolm lapsukest ilma hommikusöögita jääte, kui kõlvatud mõrtsukad väljas vabalt ringi luusivad, nii et laske hea maitsta, need on täiesti tasuta.”

“See on teist väga kena,” ütles Violet, kui kõik kolm olid endale poepidaja pealmiselt kandikult igaüks ühe muffini võtnud. Baudelaire’id, kes polnud külast lahkumisest saati midagi söönud, pistsid poodniku küpsetised kähku pintslisse – väljend, mis siinkohal tähendab “sõid viimsegi sooja, magusa raasukese”.

“Heldeke, te olete näljas,” ütles poodnik. “Kas telegrammiga läks kõik korda? Kas olete vastuse saanud?”

“Veel mitte,” vastas Klaus.

“No ärge sellega oma väikseid päid vaevake,” vastas selle peale poodnik. “Pidage meeles, et hea uudis on see, kui uudiseid pole.”

“Hea uudis on see, kui uudiseid pole?” kostis hääl kuskilt poesisemusest. “Mul on sulle uudiseid, Milt. Nende mõrtsukate kohta.”

“Lou!” hüüdis poodnik rõõmsalt vastu ja pöördus laste poole. “Palun vabandage mind,” ütles ta. “Lou on toonud mulle Päeva Punctilio.”


© Brett Helquist

Poepidaja astus laest alla rippuvate vaipade vahelt läbi ja Baudelaire’id vaatasid kohkunult üksteisele otsa.

“Mis me nüüd teeme?” sosistas Klaus õdedele. “Kui ajaleht on toodud, loeb poepidaja sealt, et me oleme mõrtsukad. Parem paneme plehku.”

“Aga kui me minema jookseme,” ütles Violet, “ei saa härra Poe meiega ühendust võtta.”

“Gykree!” hüüatas Sunny, mis tähendas: “Tal oli öö otsa aega meiega ühendust võtta ja ta pole seda ikka veel teinud.”

“Lou?” kuulsid nad poodnikku hüüdmas. “Lou, kus sa oled?”

“Ma olen pipraveskite juures,” hüüdis kuller vastu. “Sa ainult kannata, siis sa saad selle krahvi kolmest mõrvarist lugeda. Siin on pildid ja puha. Ma nägin tee peal politseid ja nood ütlesid, et nad on juba jälil. Ainsad inimesed, keda siiakanti üldse lubati, olin mina ja need vabatahtlikud. Need jõmpsikad nabitakse kinni ja saadetakse otse türmi.”

“Jõmpsikad?” ütles poepidaja. “Kas mõrvarid on lapsed?”

“Just,” ütles kuller. “Vaata ise.”

Baudelaire’id vahetasid pilke ja Sunny suust kostis vaikne hirmunuuksatus. Nad kuulsid valju ajalehekrabinat ja seejärel poodniku erutatud häält.

“Ma tean neid lapsi!” hüüatas ta. “Nad on minu poes! Ma pakkusin neile just muffineid!”

“Kas sa pakkusid mõrvaritele muffineid?” küsis Lou. “See pole küll õige asi, Milt. Kurjategijaid peab karistama, mitte küpsetistega kostitama.”

“Ma ei teadnud, et nad on mõrvarid,” selgitas poodnik, “aga nüüd ma tean. Nõnda on Päeva Punctilios kirjas. Lou, helista politseisse! Ma võtan need mõrvarid kinni ja vaatan, et nad plehku ei paneks.”

Baudelaire’id ei hakanud enam aega raiskama ja pistsid häältele vastassuunas, mööda haaknõelte ja karamellikommide vahekäiku jooksu. “Võtame suuna portselanist tuhatoosidele,” sosistas Violet. “Ma arvan, et me pääseme sealtkaudu välja.”

“Aga mis siis saab, kui me väljas oleme?” sosistas Klaus vastu. “Kuller ütles, et politsei on meil jälil.”

“Mulick!” piiksatas Sunny, mis tähendas: “Seda küsimust arutame hiljem!”

“Jeerum!” Lapsed kuulsid paari vahekäigu kaugusel poodniku üllatunud häält. “Lou, lapsi pole siin! Vaata nüüd hoolega ringi!”

“Millised nad välja näevad?” küsis kuller.

“Nad näevad välja nagu kolm süütut last,” ütles poodnik, “kuid tegelikult on nad kolm kõlvatut mõrtsukat. Ole ettevaatlik.”

Lapsed lippasid ümber nurga ja kükitasid järgmisesse vahekäiku, surudes ennast vastu paberirullide ja hernekonservide riiuleid ja kuulatades kulleri rutakaid samme. “Kus te, mõrvarid, ka poleks,” hüüdis mees, “tulge heaga välja!”

“Me ei ole mõrvarid!” hüüatas Violet nördinult vastu.

“Muidugi olete te mõrvarid!” vastas poodnik. “See on ajalehes kirjas!”

“Pealegi,” ütles kuller põlastavalt, “kui te pole mõrvarid, siis miks te ennast peidate ja minema jooksete?”

Violet tahtis vastata, kuid Klaus surus tal peo suule enne seda, kui tüdruk midagi veel öelda jõudis. “Nad leivad meie peidukoha hääle järgi üles,” sosistas poiss. “Lase neil rääkida ja võib-olla õnnestub meil põgenema pääseda.”

“Lou, kas sa näed neid?” hõikas poodnik.

“Ei, kuid nad ei saa igaveseks peitu pugeda,” vastas kuller. “Ma vaatan alussärkide juurest!”

Baudelaire’id nägid enda ees allahinnatud valgete alussärkide kuhja. Hinge kinni hoides taganesid nad tuldud teed pidi tagasi ning jooksid tiksuvate kellade vahelisse käiku.

“Ma vaatan kellade juurest!” hõikas poodnik. “Nad ei saa igaveseks peitu pugeda!”

Lapsed ruttasid mööda vahekäiku edasi, silgates saunalinade ja rahapõrsaste riiulite vahelt läbi ja möödudes viisakate plisseerseelikute väljapanekust. Viimaks märkas Violet üle magamistoa sussikeste ülemise riiuli paistvat väljapääsu ning ta juhatas õele ja vennale vaikides teed.

“Vean kihla, et nad on vorstide juures!” ütles poodnik.

“Vean kihla, et nad on vannitoaosakonnas!” hüüdis kuller.

“Nad ei saa igaveseks peitu pugeda!” hüüdis poodnik.

Baudelaire’id tõmbasid kopsud õhku täis ja silkasid Viimase Võimaluse kaupluse välisukse suunas, kuid niipea kui nad olid välja saanud, mõistsid nad, et poodnikul oli olnud õigus. Päike tõusis, tuues nähtavale lameda lageda maastiku, mida mööda lapsed kogu öö olid kõmpinud. Mõne tunni pärast oli kogu ümbrus päikesevalgusest üle ujutatud, ja kuna maastik oli nii lame, oli lapsi võimalik juba väga-väga kaugelt märgata. Nad ei saanud igaveseks peitu pugeda ja kui Violet, Klaus ja Sunny seal Viimase Võimaluse kaupluse ees seisid, tundus, et neil pole enam hetkekski võimalik end peita.

“Vaadake!” ütles Klaus tõusva päikese suunas osutades. Kauplusest pisut eemale oli pargitud halli värvi kandiline mikrobuss, mille küljel seisid tähed V.T.K.

“See peaks olema Vabatahtlike Tervisevõitlejate Kompanii,” ütles Violet. “Kuller mainis, et ainult teda ja vabatahtlikke lubati siia sisse.”

“Siis on see meie ainsaks võimaluseks ennast ära peita,” ütles Klaus. “Kui meil õnnestuks selle bussi peale hiilida, pääseme politsei käest, vähemalt esialgu.”

“Kuid see võib olla ka see tõeline V.T.K.,” ütles Violet. “Kui need vabatahtlikud on osa sellest pahaendelisest saladusest, millest Quagmire’i kolmikud meile rääkida üritasid, satume me hullust olukorrast veelgi hullemasse.”

“Või,” pakkus Klaus, “viib see meid lähemale Jacques Snicketi mõistatuse lahendamisele. Mäletate, enne kui ta mõrvati, rääkis ta, et töötas vabatahtlikuna.”

“Jacques Snicketi mõistatuse lahendamisest pole meil mitte mingit kasu,” ütles Violet, “kui me vangis istume.”

“Blusin,” ütles Sunny. Ta mõtles sellega ligikaudu: “Meil pole suurt valikut,” ja väike õde juhatas õe ning venna väikeste tudisevate sammudega V.T.K. väikese bussi suunas.

“Aga kuidas me bussi pääseme?” küsis Klaus järele kiirustades.

“Impro,” vastas Sunny, mis tähendas: “Küll me midagi välja mõtleme,” kuid seekord ei olnudki kolmel lapsel vaja midagi välja mõelda. Kui nad bussile lähenesid, kallutas end selle aknast välja üks sõbraliku moega mees, kitarr käes ja habe ees, ning hüüdis neid.

“Me oleksime teid peaaegu maha unustanud, vennas ja õekesed!” hüüdis ta. “Me panime bussi tasuta bensiini täis ja oleme valmis haigla poole sõitma.” Mees tõmbas naeratusega bussiukse lukust lahti, lükkas selle pärani ja viipas kolmele lapsele. “Ronige peale!” ütles ta. “Me ei taha oma vabatahtlikke ära kaotada, enne kui me pole esimest salmigi laulda jõudnud. Ma kuulsin, et siinkandis pidi mõrvareid liikvel olema.”

“Kas te lugesite seda ajalehest?” küsis Klaus ärevalt. 

Habemik naeris ja tinistas kitarril lõbusat viisikest. “Oh ei!” ütles ta. “Me ei loe lehti. See on liiga masendav. Meie moto on “Hea uudis on see, kui uudiseid pole”. Te olete vist uued vabatahtlikud, kui te seda ei teadnud. Noh, hüpake peale!” 


©Draakon&Kuu, 2011

June 20, 2011

Kuuma päikese all. Suvine raamatusoovitus — Louis Sachari “AUGUD”

Rohelise Järve laagris ei ole järve. Kunagi oli siin väga suur järv, kõige suurem Texase osariigis. Sellest on rohkem kui sada aastat tagasi. Nüüd on selle asemel kuiv tasane ala. 
Siin oli kunagi isegi Rohelise Järve linn. Kuid linn on koos järve kadumisega hääbunud, samuti selle elanikud. 
Suvel tõuseb siin päevane temperatuur varjus ligi kolmekümne viie kraadini — kui sul õnnestub vari leida. Lagedal endisel järvepõhjal ei ole just rohkelt varju leida. 
Ainsateks puudeks on kaks vana tamme järveala idapoolses osas. Nende vahele on tõmmatud võrkkiik ja selle taga asub väike palkmaja. 
Laagrisolijatel on võrkkiiges lamamine keelatud. Võrkkiik kuulub Laagriülemale. Vari kuulub Laagriülemale. 
Lõgismaod ja skorpionid, kes järvetasandikul elavad, leiavad varju kivide all või aukudes, mida laagrisolijad kaevavad. 
Lõgismadude ja skorpionite kohta käib reegel, mida on kasulik meeles pidada: kui sina neid ei tülita, ei tülita nemad ka sind. 
Harilikult. 
Skorpioni või isegi lõgismao hammustus pole veel kõige hullem asi, mis juhtuda võib. Selle kätte ei sure. 
Harilikult. 
Mõnikord juhtub nii, et laagrisolija teeb ise kõik selleks, et skorpion või koguni väike lõgismadu teda hammustaks. Siis saab ta päeva või kaks telgis paraneda, selle asemel et järvetasandikul auku kaevata. 
Kuid kindlasti ei taha sa, et sind hammustaks kollasetähniline sisalik. See oleks küll kõige hullem asi, mis juhtuda võib. Siis ootab sind aeglane ja piinarikas surm. 
Alati. 
Kui kollasetähniline sisalik sind hammustab, siis võid sama hästi tammepuude alla varju minna ja võrkkiike pikali heita. 
Keegi ei saa sulle enam midagi teha. – © Louis Sachar
Stanley Yelnatsi peal on needus. Needus, mis sai alguse tema mõttetust-viletsast-närusest seavargast vanavanavanaisast ja mis on terve sajandi Yelnatsi pere jälitanud. Nüüd saadetakse Stanley valesüüdistusega Rohelise Järve laagrisse, noorte paranduslikku kolooniasse, kus poisse mehistatakse sellega, et neid sunnitakse iga päev auke kaevama. Rohelise Järve laagris ei ole järve. Kuid seal on lugematu arv suuri auke.
Ei möödu kaua aega, kui Stanley hakkab taipama, et laager ei ole mõeldud ainult poiste kasvatamiseks. Poisid kaevavad auke, sest Laagriülem otsib midagi. Kuid mis võib olla maetud ärakuivanud järve põhja? Stanley üritab tõde välja kaevata.

Louis Sachari “AUGUD” on kaasakiskuv, tõsine ja samas humoorikas lugu kuritööst, karistusest ja — lunastusest.  Raamat on võitnud Newbery medali, USA Rahvusliku Raamatuauhinna ja Paabeli Torni auhinna.

Raamat on taas müügil Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Head lugemist!

May 10, 2011

Roald Dahl hoiatab: Ärge proovige George'i Imelist Arstirohtu ise kodus valmistada!

Ilmunud on vempe ja vigureid täis "GEORGE'I IMELINE ARSTIROHI". See on lugu ühest pahurast vanaemast ja väikesest George'ist, kes otsustab vanaema paha tuju ravima hakata. Ta segab kokku imepärase tinktuuri ning vanaema ootab ees elu suurim üllatus — ja niisamuti George’i, kui poiss näeb, milline mõju tema arstirohul on. Kuulsa sõnameistri Roald Dahli loos on lõbu laialt.
Ohoo! tuli George’ile korraga mõte. Ahaa! Ehee! Ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Ma teen talle uue rohu, nii tugeva ja võimsa, nii imeväärse, et see kas ravib ta täiesti terveks või ravib hoopis meid temast terveks. Ma teen talle võlurohu, rohu, millist pole valmistanud veel ükski arst maailmas. George vaatas köögikella. See näitas viis pärast kümmet. Rohuajani oli peaaegu tund. 
“Hakkame pihta!” hüüdis George laua tagant püsti hüpates. “Siit tuleb võlurohi!” 

“Te andke mulle kärbes ja keksiv kirp, 
Andke kaks tigu, üks närune nirk, 
Üks limane vingerdis mudasest jõest 
Ja mesilasema mürgine nõel 
Ja marjamahla jujuubipuust 
Ja peenikest pulbrit vombatiluust. 
Ja sada muud asja, mil ühine joon – 
Kõiki neid saadab vinge aroom. 
Ma keedan kõik läbi, mis segatud pange, 
Mikstuur saab käre, mikstuur saab kange. 
Ja siis, hop-hop, sa sisse see kalla, 
(Hoia ninast) ja neela nüüd alla. 
Sa ära pelga, et maitse on mõrk. 
“Memmeke armas, kas polnud see hõrk?” 
Kas läheb ta lõhki? Kas pauguga plahvatab? 
Kas lendab ta õhku ja leegina lahvatab?
Kas purskab ta suitsu ja korraga kaob? 
Või kihama hakkab kui kääriv kakao? 
Kes seda teab ette? Ei mina, ei teie. 
(Ohvrid siin õnneks ei olegi meie.) 
Oh memmeke armas, kui sa vaid teaks, 
mida kõike ma tegema hakkan su heaks!”

April 12, 2011

Seda etendust oleks nagu ammu oodanud

“Seda raamatut oleks nagu ammu oodanud,” kirjutas kadunud Ott Arder kümme aastat tagasi, kui ilmus Ameerika muusiku, kunstniku ja luuletaja Shel Silversteini “HELDE PUU”, meie kirjastuse esimene lasteraamat. See väike ja lihtne, nappide sõnade ja joonistustega, ent sügavat elutõde kandev raamatuke on leidnud lugejaid igas vanuses, pisipõngerjatest vanaemade-vanaisadeni.

Nüüd on see ajatu lugu leidnud tee muusikasse ja tantsu. NARGENFESTIVALI raames tuleb esitusele "HELDE PUU" tantsuetendus, millele on muusika kirjutanud helilooja Tauno Aints.

"HELDE PUU" on lugu puu ja poisi sõprusest. Väike poiss jookseb iga päev puu juurde, et ta okstel kiikuda ja mööda tüve üles ronida. Puu on õnnelik. Kuid poiss kasvab suureks ja tahab rohkemat kui õunad. Ja puu annab. See on liigutav lugu andmisest ja vastuvõtmisest, pannes lugeja mõtlema elu ja eluväärtuste üle, mis muutuvad, ja armastusest, mis alles jääb.

Tantsuetendust esitatakse sel suvel vaid kolmel õhtul 8.-10. juulil Naissaarel Omari küünis kell 19.30. Piletid saabuvad müügile 14. aprillil. Ärgem jäägem ilma sellest erakordsest sündmusest!

Shel Silverstein
Tule, Poiss, tule ja roni
mööda mu tüve üles
ja kiigu mu okstel,
söö mu õunu
ja mängi mu varjus
ja ole õnnelik.

—Shel Silverstein "Helde Puu" 

March 13, 2011

Sõnameister Roald Dahl üllatab

Täna on fookuses Inglise klassiku, musta huumori ja groteskimeistri Roald Dahli värske jutukogu “KIISU-KIISU”, mis sisaldab üksteist lühijuttu, neist seitse esmakordselt eesti keelde tõlgitud. Lood on pealtnäha argistest sündmustest, mis ootamatuid üllatuslikke pöördeid võtavad, ja inimestest, kes nende sündmuste käigus lugejale tahtmatult oma loomuse varjatuma poole paljastavad. Lood on haaravad, lugeja tajub väriseva südamega tegelaste kohal rippuvat kurjakuulutavat ohtu ja kuni loo lõpuni ei tea ta, kellele teravad piigid kaela sajavad, keda autor karistab – kas ohvrit või ohverdajat. Üllatus – kas õudustäratav või leevendust pakkuv – jutu lõpus on garanteeritud.


Kaht Dahli juttudest – “Proua Bixby ja koloneli kasukas” ning “Georgy Porgy” – on meil kõigil võimalus kuulata Andrus Vaariku esituses esmaspäevast reedeni, 14.-18. märtsil kell 11.30 ja 22.30 Vikerraadios. Kes kuulama ei satu, siis Raadioteatri kodulehele jäävad lood kuulamiseks veel kaheksaks nädalaks. Lood on tõlkinud Epp Aareleid.

Kolm küsimust noorele ja andekale tõlkijale Epp Aareleiule


Milline oli kogemus Dahli tõlkimisel?

Kõige lähedasema seose autoriga saavutab muidugi alles tõlkides – öeldakse ju, et tõlkimine on kõige intiimsem lugemisvorm. Ma arvan, et ma ei liialda öeldes, et Dahli lood on minu tõlkijakarjääri üks meeldivamaid ja mulle professionaalselt enim pakkunud projekte.

Dahl on musta huumori ja ootamatute keerdkäikude meister
par excellence. Esile tõstmist väärib ka tema sisseelamis- ja kaasahaaramisvõime, oskus oma kirjeldustega niivõrd hästi edasi anda ühe või teise tegelase kirglikku suhtumist eri asjusse, olgu see siis hinnaline Chippendale'i mööblitükk (“Pastori rõõm”), luksuslik naarits (“Proua Bixby ja koloneli kasukas”) või gurmaani pöördeline maitseelamus (“Siga”). Isegi kui need asjad meie endi jaoks suurt ei tähenda, saame Dahli kirjelduste põhjal väga selge pildi, missugune õnn on leida juhuslikust räämas talumajast haruldane kummut, avastada uus ja esmapilgul geniaalne salaküttimistehnika või veenduda, et tagaaiast leitud võõras kõuts on tegelikult suure helilooja reinkarnatsioon.

Paljud Dahli lood on pigem olustikupildikesed, fragmendid, justkui suvalisel hetkel algavad ja lõppevad episoodid tavaliste väikeste inimeste elust. Ja kirjeldavad asju, mis võivad juhtuda meie kõigiga! Tihtilugu lõpetab (või katkestab!) ta loo katastroofi veerel: on selge, et järgmine samm kulgeb juba üle kuristiku serva ja viib vabalangemisse, aga sageli ei ütle autor asju sõnaselgelt välja. Järgnev jääb meie kujutlusvõime hooleks. See on üks aspekt, mida ma nii lugeja kui ka tõlkijana Dahli puhul väga hindan: ta mitte ei räägi meile ausalt ära, kuidas asjad on, vaid ärgitab meid looma oma kujutluspildi, mõtlema, fantaseerima ja visualiseerima. Ja kas saab olla veel suurepärasemat viisi Alzheimeri ennetamiseks kui see?! :-)


Su oma lemmik neist lugudest?

Kuigi kõik Dahli jutud on ülimalt nauditavad, kasvas mulle tõlkimise käigus eriti südame külge “Pastori rõõm”. Mõnes mõttes on see Dahli lühilugude kvintessents: leidlik, absurdne, täis värvikaid tegelasi ja musta huumorit. Ükskõik kui geniaalne on su masterplaan, asjad võivad ikkagi lootusetult nihu minna, ja kuidas sa ka ei püüaks kõike ohjes hoida, võib vanker hakata ikkagi vääramatu jõuga kraavi poole kiskuma. Nagu öeldakse: tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.

Milline oli su varasem kokkupuude Roald Dahliga?


Küllap nagu enamik lugejaid, teadsin ka mina kõigepealt Dahli kui lastekirjanikku. Lapsepõlvekodu raamaturiiuli põlisosa, ingliskeelse “Charlie and the Chocolate Factory” originaalkaanekujundus on siiani silme ees.

Dahlist kui “täiskasvanukirjanikust” ja ootamatute pööretega lugude meistrist sain aimu alles aastaid hiljem, kui juhtusin Vikerraadiost kuulma järjejutuna loetavat “Taevateed” (Andres Ehini
Loomingu Raamatukogus ilmunud tõlge). Ma ei ole suur raadiosõber, aga seda selgemalt mäletan, kuidas ma täiesti lummatult kuulama jäin.

Olen väga nautinud ka Dahli teoste põhjal vändatud filme: Tim Burtoni “Charlie't ja šokolaadivabrikut” (Danny Elfmani suurepärase filmimuusikaga) ning Wes Andersoni “Fantastilist härra Rebast”, ja loomulikult mustvalget klassikat, Alfred Hitchcocki “Pansionaadi perenaist”, “Lammast tapamajja” jt.


“KIISU-KIISULE” on oma hinnangu andnud ka Eesti Päevaleht ja Loterii
Raamatud on müügil Rahva Raamatu ja Apollo poodides. 

Head nautimist!