Austraalias elav kirjanik Markus Zusak (37) on tuntud eelkõige oma bestselleritega “Raamatuvaras” ja “Sõnumitooja”. Kõikjal maailmas raamatuedetabelitesse jõudnud “Raamatuvaras” tuli hiljuti näidendina lavale Chicagos, samuti on selle järgi valmimas film.
Olete varasemates intervjuudes maininud, et alustasite kirjutamisega 16-aastaselt. Meenutage palun oma kõige esimest lugu. Millest see rääkis ja on see teil veel alles?
See oli päris jube. Ma ei mäleta sellest kuigi palju, ainult et peategelasel oli midagi peas valesti ja ta võis iga hetk plahvatada. Mida ta ka tegi – sest mul ei jätkunud enam ideid, millega lugu jätkata. Kui sul on loo kondikava olemas, siis alustades ongi kõige raskem just see, et pead leidma ka piisavalt ideid, et loost raamat saaks. Aga see esimene lugu peaks mul kusagil alles olema küll, usun, et seda oleks praegu päris naljakas lugeda.
Mulle isiklikult meeldis “Raamatuvarga” juures kõige rohkem narratori valik, minu meelest oli see kaval ja värskendav. Kuidas tulite ideele, et kirjutada “Raamatuvaras” just Surma vaatepunktist?
Ma lihtsalt mõtlesin, et inimesed ütlevad, et sõda ja surm on parimad sõbrad, ja kes oleks parem Natsi-Saksamaal seda lugu jutustama? Surm on sõja ajal igal pool, seega tundus see mulle kuidagi loogiline.
Millist nõu annaksite noorele, alustavale kirjanikule?
Ära karda läbikukkumist. Sest see võib juhtuda nagunii – nii kirjutades kui ka siis, kui sul on piisavalt õnne, et sind avaldatakse. Kui raamatute kirjutamine oleks lihtne, teeksid seda ju kõik, kas pole! Kui kirjastajad olid minu kolm esimest raamatut tagasi lükanud, mõistsin, et järgmine kord pean olema palju-palju parem. Nii et läbikukkumine on su sõber!
Kes teid noorena kõige rohkem inspireeris ja kelle teosed on elu jooksul enim mõjutanud?
Teismelisena armastasin S.E. Hintoni raamatuid nagu “The Outsiders”, “Tex”, “Rumble Fish”. Arvan, et “Rumble Fish” ongi olnud mulle kõige suurem eeskuju ning S.E. Hinton just see kirjanik, kes tekitas ka minus soovi kirjanikuks saada.
Raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega on viinud teid maailma kõige erinevamatesse paikadesse. Millised neist on teile eriliselt meelde jäänud, olgu siis näiteks kummaliste fännikohtumiste või ainulaadsete komplimentide tõttu?
Brasiilia on kõige imelisem riik, kus ma käinud olen, kuigi külastasin ainult Riot. Inimesed olid seal täiesti uskumatud! Väga südamlikud. Tundus, nagu oleksin leidnud rühma inimesi, keda olin kuidagiviisi terve elu teadnud.
Teid on nimetatud kirjanduslikuks fenomeniks. Aga keda peate teie kirjanduslikuks fenomeniks?
Ilmselt oma vanemaid – ja nad ei ole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut! Nad lihtsalt jutustasid väga häid lugusid. Kirjanike mõttes olen alati John Irvingi suur fänn olnud. Mulle meeldib ka Norra autor Lars Saabye Christensen – ta kirjutas “The Half Brother’i”, mis on väga hea raamat. Tunnen kirjanike suhtes suurt imetlust. Ma ei pea neist kedagi nn suureks fenomeniks, nad on lihtsalt imelised kirjanikud.
Mis on see, mis teid peale kirjutamise veel paelub?
Igal hommikul jalutan oma koertega Sydney äärelinnas, kus ma elan. Tõusen väga vara ja lihtsalt kõnnin nendega, mõnikord ka jooksen. Teine koht, kus mind kõige rohkem leida võib, on minu maja tagahoov, kus hüppan koos oma lastega – üks on kuue- ja teine kaheaastane – batuudil.
Milline on olnud parim nõuanne, mille olete saanud oma vanematelt? Või hoopis kelleltki teiselt?
Mu isa ütles mulle alati, et napilt võitmine ei ole piisav. “Sa pead võitma võistluse nii pika puuga, et keegi teine sult seda võitu ära võtta ei saa,” ütles ta. Mis aga puudutab kirjutamist, siis ma olen alati tahtnud kirjutada ainult enda moodi. Nii, nagu keegi teine seda teha ei saaks. Ma loodan, et see kõlab loogiliselt . . .
Mida tundsite, kui nägite oma raamatut esimest korda raamatupoes?
Tõtt-öelda oli hirmunud. Sest nähes oma raamatut nii paljude teiste seas, mõtlesin: kes küll peaks tahtma minu oma lugeda?
Ja mida tundsite siis, kui nägite esimest korda oma raamatut edetabelite eesotsas?
Siis mõtlesin ainult seda, et: “Päriselt? Kas see olen tõesti mina?"
Mida teie vanemad teie raamatute kohta ütlevad?
Tegelikult on see päris naljakas. Loomulikult on nad minu üle väga uhked, aga nad teevad selle üle ka palju nalja. Mu isa näiteks ütleb, et “Raamatuvaras” on küll inglise keeles hea, aga saksa keeles palju parem. Ta nimelt arvab, et saksa tõlkija on palju parem kirjanik kui mina . . . Mu ema on väga õnnelik. Nad tulid mõlemad Austraaliasse nii, et ei osanud inglise keeltki, nõnda valmistab see, et nende perekonnas on kirjanik, minu arvates neile uhkust.
On teil olnud vahel ka soovi alla anda ja kirjutamine lõpetada?
Ma pole kunagi alla andnud, ja arvan, et ei tee seda enne, kui olen kirja pannud kõik, millest kirjutada tahan. Teen küll aeg-ajalt kirjutamises pikki pause, aga mingil määral mõtlen raamatutest kogu aeg.
New York Times kirjutas, et teie raamatu “Raamatuvaras” järgi valmiva filmi režissööriks on valitud Brian Percival. Keda kujutaksite mängimas peategelasi Lieselit, Maxi, Rudyt?
Olen näinud videoid inimestest, kes on valmiva filmi rollide jaoks ekraaniteste teinud, ja nad on olnud väga head, aga ma ei saa kedagi nimetada, kuna ma ei tea, kes lõpuks valitakse.
“Raamatuvargast” on USA-s ka näidend tehtud. Olete te seda juba näinud?
Nägin, ja see meeldis mulle väga. Minu meelest tegid nad Chicagos, kus näidend esietendus, väga tubli töö. Nad olid raamatule truud, aga tegid sellest samal ajal ikkagi “oma asja”, mis mulle väga sümpatiseeris.
Paar aastat tagasi ütlesite, et kirjutate raamatut “Bridge of Clay”. On see teil ikka pooleli? Alustasite ju teosega päris ammu . . .
Töötan selle kallal ikka veel. Ja ma ei lõpeta enne, kui see on täiuslik!
Kui “Raamatuvarast” inspireerisid teie vanemate jutud teisest maailmasõjast, siis kas ka uus teos põhineb mingitel kindlatel mälestustel?
Raamat räägib poisist, kes ehitab silda, ehitades selle käigus sinna sisse ka oma elu. See jutustus on tulnud täielikult minust enesest ja . . . ma ei suuda sellest välja rabeleda!
No comments:
Post a Comment