Varasematel aastatel on meie raamatutest Hea Raamatu tiitli pälvinud Kate DiCamillo TIIGER VIRGUB (2009), Louis Sachari PAHUPIDIKOOLI TABAB ÜLLATUS (2009) ja Lois Lowry ANDJA (2010).
Oleme rõõmsad ja soovime kõigile häid lugemiselamusi!
March 2, 2013
Hea Raamat
Lastekaitseliit valis möödunud aastal ilmunud lasteraamatute seast välja 10 parimat ja kinnitas Hea Raamatu märgi rinda ka meie kahele raamatule — Tim Bowley ja Andre Nevese pildiraamatule AMELIA SOOVIB KOERA ning Kate DiCamillo ja Yoko Tanaka juturaamatule MUSTKUNSTNIKU ELEVANT.
Varasematel aastatel on meie raamatutest Hea Raamatu tiitli pälvinud Kate DiCamillo TIIGER VIRGUB (2009), Louis Sachari PAHUPIDIKOOLI TABAB ÜLLATUS (2009) ja Lois Lowry ANDJA (2010).
Oleme rõõmsad ja soovime kõigile häid lugemiselamusi!
Varasematel aastatel on meie raamatutest Hea Raamatu tiitli pälvinud Kate DiCamillo TIIGER VIRGUB (2009), Louis Sachari PAHUPIDIKOOLI TABAB ÜLLATUS (2009) ja Lois Lowry ANDJA (2010).
Oleme rõõmsad ja soovime kõigile häid lugemiselamusi!
Matilda asub tegutsema
Kes pigistas “Superliimi” isa kaabu sisse? Kes korraldas terves majas kaose, kui kaminas hakkas kõnelema “kummitus”? Matilda Koirohu vanemad on hoolimatud, ülekohtused ja mõistmatud ning väike tüdrukutirts otsustab oma erakordselt terava mõistuse ja kavalusega neile vastu astuda. See lähebki tal korda ja üks vemp järgneb teisele. Ent väljakutsed muutuvad ohtlikuks, kui Matilda läheb kooli, kus valitseb hiiglase kasvu direktriss preili Sõnniste. Kas tüdrukul õnnestub ka temale õppetund anda ja lapsed tolle kurja õpetaja käest päästa? Matilda peas plahvatab enneolematu plaan, nii et preili Sõnniste hoidku nüüd oma piip ja prillid! Kuulsa sõnameistri Roald Dahli fantastilises loos on lõbu laialt.
MATILDA on taas müügil. Sama autori sulest on varem ilmunud NÕIAD, CHARLIE JA ŠOKOLAADIVABRIK, CHARLIE JA SUUR KLAASKABIIN, JAMES JA HIIGELVIRSIK, KAELKIRJAK, PELKU JA MINA ja GEORGE'I IMELINE ARSTIROHI.
Lõbusaid lugemiselamusi!
MATILDA on taas müügil. Sama autori sulest on varem ilmunud NÕIAD, CHARLIE JA ŠOKOLAADIVABRIK, CHARLIE JA SUUR KLAASKABIIN, JAMES JA HIIGELVIRSIK, KAELKIRJAK, PELKU JA MINA ja GEORGE'I IMELINE ARSTIROHI.
Lõbusaid lugemiselamusi!
February 8, 2013
Kõik karnevalile!
January 19, 2013
Kõik raamatu- ja jäätisesõbrad, olete väga oodatud!
Jutuhommikud toimuvad iga kuu viimasel pühapäeval kell 11 kohvikus NOP. Jaanuarikuu raamat on Chris Riddelli OTTOLINE LÄHEB KOOLI, veebruaris Lemony Snicketi KARNIVOORIDE KARNEVAL ja märtsis Roald Dahli MATILDA. Tulge kuulama lugusid, joonistama, mõistatusi lahendama ja jäätisega maiustama. Ootame!
January 9, 2013
Läbikukkumine on su sõber!
Autor: Liisabet Valdoja
Austraalias elav kirjanik Markus Zusak (37) on tuntud eelkõige oma bestselleritega “Raamatuvaras” ja “Sõnumitooja”. Kõikjal maailmas raamatuedetabelitesse jõudnud “Raamatuvaras” tuli hiljuti näidendina lavale Chicagos, samuti on selle järgi valmimas film.
Olete varasemates intervjuudes maininud, et alustasite kirjutamisega 16-aastaselt. Meenutage palun oma kõige esimest lugu. Millest see rääkis ja on see teil veel alles?
See oli päris jube. Ma ei mäleta sellest kuigi palju, ainult et peategelasel oli midagi peas valesti ja ta võis iga hetk plahvatada. Mida ta ka tegi – sest mul ei jätkunud enam ideid, millega lugu jätkata. Kui sul on loo kondikava olemas, siis alustades ongi kõige raskem just see, et pead leidma ka piisavalt ideid, et loost raamat saaks. Aga see esimene lugu peaks mul kusagil alles olema küll, usun, et seda oleks praegu päris naljakas lugeda.
Mulle isiklikult meeldis “Raamatuvarga” juures kõige rohkem narratori valik, minu meelest oli see kaval ja värskendav. Kuidas tulite ideele, et kirjutada “Raamatuvaras” just Surma vaatepunktist?
Ma lihtsalt mõtlesin, et inimesed ütlevad, et sõda ja surm on parimad sõbrad, ja kes oleks parem Natsi-Saksamaal seda lugu jutustama? Surm on sõja ajal igal pool, seega tundus see mulle kuidagi loogiline.
Millist nõu annaksite noorele, alustavale kirjanikule?
Ära karda läbikukkumist. Sest see võib juhtuda nagunii – nii kirjutades kui ka siis, kui sul on piisavalt õnne, et sind avaldatakse. Kui raamatute kirjutamine oleks lihtne, teeksid seda ju kõik, kas pole! Kui kirjastajad olid minu kolm esimest raamatut tagasi lükanud, mõistsin, et järgmine kord pean olema palju-palju parem. Nii et läbikukkumine on su sõber!
Kes teid noorena kõige rohkem inspireeris ja kelle teosed on elu jooksul enim mõjutanud?
Teismelisena armastasin S.E. Hintoni raamatuid nagu “The Outsiders”, “Tex”, “Rumble Fish”. Arvan, et “Rumble Fish” ongi olnud mulle kõige suurem eeskuju ning S.E. Hinton just see kirjanik, kes tekitas ka minus soovi kirjanikuks saada.
Raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega on viinud teid maailma kõige erinevamatesse paikadesse. Millised neist on teile eriliselt meelde jäänud, olgu siis näiteks kummaliste fännikohtumiste või ainulaadsete komplimentide tõttu?
Brasiilia on kõige imelisem riik, kus ma käinud olen, kuigi külastasin ainult Riot. Inimesed olid seal täiesti uskumatud! Väga südamlikud. Tundus, nagu oleksin leidnud rühma inimesi, keda olin kuidagiviisi terve elu teadnud.
Teid on nimetatud kirjanduslikuks fenomeniks. Aga keda peate teie kirjanduslikuks fenomeniks?
Ilmselt oma vanemaid – ja nad ei ole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut! Nad lihtsalt jutustasid väga häid lugusid. Kirjanike mõttes olen alati John Irvingi suur fänn olnud. Mulle meeldib ka Norra autor Lars Saabye Christensen – ta kirjutas “The Half Brother’i”, mis on väga hea raamat. Tunnen kirjanike suhtes suurt imetlust. Ma ei pea neist kedagi nn suureks fenomeniks, nad on lihtsalt imelised kirjanikud.
Mis on see, mis teid peale kirjutamise veel paelub?
Igal hommikul jalutan oma koertega Sydney äärelinnas, kus ma elan. Tõusen väga vara ja lihtsalt kõnnin nendega, mõnikord ka jooksen. Teine koht, kus mind kõige rohkem leida võib, on minu maja tagahoov, kus hüppan koos oma lastega – üks on kuue- ja teine kaheaastane – batuudil.
Milline on olnud parim nõuanne, mille olete saanud oma vanematelt? Või hoopis kelleltki teiselt?
Mu isa ütles mulle alati, et napilt võitmine ei ole piisav. “Sa pead võitma võistluse nii pika puuga, et keegi teine sult seda võitu ära võtta ei saa,” ütles ta. Mis aga puudutab kirjutamist, siis ma olen alati tahtnud kirjutada ainult enda moodi. Nii, nagu keegi teine seda teha ei saaks. Ma loodan, et see kõlab loogiliselt . . .
Mida tundsite, kui nägite oma raamatut esimest korda raamatupoes?
Tõtt-öelda oli hirmunud. Sest nähes oma raamatut nii paljude teiste seas, mõtlesin: kes küll peaks tahtma minu oma lugeda?
Ja mida tundsite siis, kui nägite esimest korda oma raamatut edetabelite eesotsas?
Siis mõtlesin ainult seda, et: “Päriselt? Kas see olen tõesti mina?"
Mida teie vanemad teie raamatute kohta ütlevad?
Tegelikult on see päris naljakas. Loomulikult on nad minu üle väga uhked, aga nad teevad selle üle ka palju nalja. Mu isa näiteks ütleb, et “Raamatuvaras” on küll inglise keeles hea, aga saksa keeles palju parem. Ta nimelt arvab, et saksa tõlkija on palju parem kirjanik kui mina . . . Mu ema on väga õnnelik. Nad tulid mõlemad Austraaliasse nii, et ei osanud inglise keeltki, nõnda valmistab see, et nende perekonnas on kirjanik, minu arvates neile uhkust.
On teil olnud vahel ka soovi alla anda ja kirjutamine lõpetada?
Ma pole kunagi alla andnud, ja arvan, et ei tee seda enne, kui olen kirja pannud kõik, millest kirjutada tahan. Teen küll aeg-ajalt kirjutamises pikki pause, aga mingil määral mõtlen raamatutest kogu aeg.
New York Times kirjutas, et teie raamatu “Raamatuvaras” järgi valmiva filmi režissööriks on valitud Brian Percival. Keda kujutaksite mängimas peategelasi Lieselit, Maxi, Rudyt?
Olen näinud videoid inimestest, kes on valmiva filmi rollide jaoks ekraaniteste teinud, ja nad on olnud väga head, aga ma ei saa kedagi nimetada, kuna ma ei tea, kes lõpuks valitakse.
“Raamatuvargast” on USA-s ka näidend tehtud. Olete te seda juba näinud?
Nägin, ja see meeldis mulle väga. Minu meelest tegid nad Chicagos, kus näidend esietendus, väga tubli töö. Nad olid raamatule truud, aga tegid sellest samal ajal ikkagi “oma asja”, mis mulle väga sümpatiseeris.
Paar aastat tagasi ütlesite, et kirjutate raamatut “Bridge of Clay”. On see teil ikka pooleli? Alustasite ju teosega päris ammu . . .
Töötan selle kallal ikka veel. Ja ma ei lõpeta enne, kui see on täiuslik!
Kui “Raamatuvarast” inspireerisid teie vanemate jutud teisest maailmasõjast, siis kas ka uus teos põhineb mingitel kindlatel mälestustel?
Raamat räägib poisist, kes ehitab silda, ehitades selle käigus sinna sisse ka oma elu. See jutustus on tulnud täielikult minust enesest ja . . . ma ei suuda sellest välja rabeleda!
Austraalias elav kirjanik Markus Zusak (37) on tuntud eelkõige oma bestselleritega “Raamatuvaras” ja “Sõnumitooja”. Kõikjal maailmas raamatuedetabelitesse jõudnud “Raamatuvaras” tuli hiljuti näidendina lavale Chicagos, samuti on selle järgi valmimas film.
Olete varasemates intervjuudes maininud, et alustasite kirjutamisega 16-aastaselt. Meenutage palun oma kõige esimest lugu. Millest see rääkis ja on see teil veel alles?
See oli päris jube. Ma ei mäleta sellest kuigi palju, ainult et peategelasel oli midagi peas valesti ja ta võis iga hetk plahvatada. Mida ta ka tegi – sest mul ei jätkunud enam ideid, millega lugu jätkata. Kui sul on loo kondikava olemas, siis alustades ongi kõige raskem just see, et pead leidma ka piisavalt ideid, et loost raamat saaks. Aga see esimene lugu peaks mul kusagil alles olema küll, usun, et seda oleks praegu päris naljakas lugeda.
Mulle isiklikult meeldis “Raamatuvarga” juures kõige rohkem narratori valik, minu meelest oli see kaval ja värskendav. Kuidas tulite ideele, et kirjutada “Raamatuvaras” just Surma vaatepunktist?
Ma lihtsalt mõtlesin, et inimesed ütlevad, et sõda ja surm on parimad sõbrad, ja kes oleks parem Natsi-Saksamaal seda lugu jutustama? Surm on sõja ajal igal pool, seega tundus see mulle kuidagi loogiline.
Millist nõu annaksite noorele, alustavale kirjanikule?
Ära karda läbikukkumist. Sest see võib juhtuda nagunii – nii kirjutades kui ka siis, kui sul on piisavalt õnne, et sind avaldatakse. Kui raamatute kirjutamine oleks lihtne, teeksid seda ju kõik, kas pole! Kui kirjastajad olid minu kolm esimest raamatut tagasi lükanud, mõistsin, et järgmine kord pean olema palju-palju parem. Nii et läbikukkumine on su sõber!
Kes teid noorena kõige rohkem inspireeris ja kelle teosed on elu jooksul enim mõjutanud?
Teismelisena armastasin S.E. Hintoni raamatuid nagu “The Outsiders”, “Tex”, “Rumble Fish”. Arvan, et “Rumble Fish” ongi olnud mulle kõige suurem eeskuju ning S.E. Hinton just see kirjanik, kes tekitas ka minus soovi kirjanikuks saada.
Raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega on viinud teid maailma kõige erinevamatesse paikadesse. Millised neist on teile eriliselt meelde jäänud, olgu siis näiteks kummaliste fännikohtumiste või ainulaadsete komplimentide tõttu?
Brasiilia on kõige imelisem riik, kus ma käinud olen, kuigi külastasin ainult Riot. Inimesed olid seal täiesti uskumatud! Väga südamlikud. Tundus, nagu oleksin leidnud rühma inimesi, keda olin kuidagiviisi terve elu teadnud.
Teid on nimetatud kirjanduslikuks fenomeniks. Aga keda peate teie kirjanduslikuks fenomeniks?
Ilmselt oma vanemaid – ja nad ei ole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut! Nad lihtsalt jutustasid väga häid lugusid. Kirjanike mõttes olen alati John Irvingi suur fänn olnud. Mulle meeldib ka Norra autor Lars Saabye Christensen – ta kirjutas “The Half Brother’i”, mis on väga hea raamat. Tunnen kirjanike suhtes suurt imetlust. Ma ei pea neist kedagi nn suureks fenomeniks, nad on lihtsalt imelised kirjanikud.
Mis on see, mis teid peale kirjutamise veel paelub?
Igal hommikul jalutan oma koertega Sydney äärelinnas, kus ma elan. Tõusen väga vara ja lihtsalt kõnnin nendega, mõnikord ka jooksen. Teine koht, kus mind kõige rohkem leida võib, on minu maja tagahoov, kus hüppan koos oma lastega – üks on kuue- ja teine kaheaastane – batuudil.
Milline on olnud parim nõuanne, mille olete saanud oma vanematelt? Või hoopis kelleltki teiselt?
Mu isa ütles mulle alati, et napilt võitmine ei ole piisav. “Sa pead võitma võistluse nii pika puuga, et keegi teine sult seda võitu ära võtta ei saa,” ütles ta. Mis aga puudutab kirjutamist, siis ma olen alati tahtnud kirjutada ainult enda moodi. Nii, nagu keegi teine seda teha ei saaks. Ma loodan, et see kõlab loogiliselt . . .
Mida tundsite, kui nägite oma raamatut esimest korda raamatupoes?
Tõtt-öelda oli hirmunud. Sest nähes oma raamatut nii paljude teiste seas, mõtlesin: kes küll peaks tahtma minu oma lugeda?
Ja mida tundsite siis, kui nägite esimest korda oma raamatut edetabelite eesotsas?
Siis mõtlesin ainult seda, et: “Päriselt? Kas see olen tõesti mina?"
Mida teie vanemad teie raamatute kohta ütlevad?
Tegelikult on see päris naljakas. Loomulikult on nad minu üle väga uhked, aga nad teevad selle üle ka palju nalja. Mu isa näiteks ütleb, et “Raamatuvaras” on küll inglise keeles hea, aga saksa keeles palju parem. Ta nimelt arvab, et saksa tõlkija on palju parem kirjanik kui mina . . . Mu ema on väga õnnelik. Nad tulid mõlemad Austraaliasse nii, et ei osanud inglise keeltki, nõnda valmistab see, et nende perekonnas on kirjanik, minu arvates neile uhkust.
On teil olnud vahel ka soovi alla anda ja kirjutamine lõpetada?
Ma pole kunagi alla andnud, ja arvan, et ei tee seda enne, kui olen kirja pannud kõik, millest kirjutada tahan. Teen küll aeg-ajalt kirjutamises pikki pause, aga mingil määral mõtlen raamatutest kogu aeg.
New York Times kirjutas, et teie raamatu “Raamatuvaras” järgi valmiva filmi režissööriks on valitud Brian Percival. Keda kujutaksite mängimas peategelasi Lieselit, Maxi, Rudyt?
Olen näinud videoid inimestest, kes on valmiva filmi rollide jaoks ekraaniteste teinud, ja nad on olnud väga head, aga ma ei saa kedagi nimetada, kuna ma ei tea, kes lõpuks valitakse.
“Raamatuvargast” on USA-s ka näidend tehtud. Olete te seda juba näinud?
Nägin, ja see meeldis mulle väga. Minu meelest tegid nad Chicagos, kus näidend esietendus, väga tubli töö. Nad olid raamatule truud, aga tegid sellest samal ajal ikkagi “oma asja”, mis mulle väga sümpatiseeris.
Paar aastat tagasi ütlesite, et kirjutate raamatut “Bridge of Clay”. On see teil ikka pooleli? Alustasite ju teosega päris ammu . . .
Töötan selle kallal ikka veel. Ja ma ei lõpeta enne, kui see on täiuslik!
Kui “Raamatuvarast” inspireerisid teie vanemate jutud teisest maailmasõjast, siis kas ka uus teos põhineb mingitel kindlatel mälestustel?
Raamat räägib poisist, kes ehitab silda, ehitades selle käigus sinna sisse ka oma elu. See jutustus on tulnud täielikult minust enesest ja . . . ma ei suuda sellest välja rabeleda!
December 30, 2012
Armas lugeja!
Üks aastaring on sulgumas ja uus meie ees avanemas. Tahaksin astuda uude aastasse Inglise lastekirjaniku, Anderseni preemia laureaadi DAVID ALMONDI mõtetega, mis pärinevad autori artiklist ajalehele The Telegraph:
". . . I found myself entering a new world, that of children’s books, a world populated by folk who really do believe that storytelling can change lives and reshape the world . . . . It is, and always will be, at the heart of our cultural life . . . . The pessimists doubt this. They tell us that the book is dying, that children don’t read. They need to be taken to literary events to see that children do read, that they read with passion and intelligence and excitement, that they ask the most perceptive questions and give the most vivid responses."
Ma jagan hr Almondi optimismi ja usku tulevikku. Head raamatud tekitavad huvi, ergastavad meie maailma, puudutavad hinge ja jäävad meiega alatiseks. Nad muudavad meid ja muudavad maailma meie kõigi jaoks paremaks paigaks. Lasteraamatud on meie kultuuri südames ja need ei kao. Lapsed loevad.
Aitäh, et olete meie lugeja.
Häid lugusid, ergastavaid elamusi uueks aastaks!
Leelo Märjamaa
kirjastaja
David Almondi uus raamat "POISS, KES UJUS PIRAAJADEGA" (The Boy Who Swam with Piranhas) ilmub eesti keeles suvel 2013.
". . . I found myself entering a new world, that of children’s books, a world populated by folk who really do believe that storytelling can change lives and reshape the world . . . . It is, and always will be, at the heart of our cultural life . . . . The pessimists doubt this. They tell us that the book is dying, that children don’t read. They need to be taken to literary events to see that children do read, that they read with passion and intelligence and excitement, that they ask the most perceptive questions and give the most vivid responses."
Ma jagan hr Almondi optimismi ja usku tulevikku. Head raamatud tekitavad huvi, ergastavad meie maailma, puudutavad hinge ja jäävad meiega alatiseks. Nad muudavad meid ja muudavad maailma meie kõigi jaoks paremaks paigaks. Lasteraamatud on meie kultuuri südames ja need ei kao. Lapsed loevad.
Aitäh, et olete meie lugeja.
Häid lugusid, ergastavaid elamusi uueks aastaks!
Leelo Märjamaa
kirjastaja
David Almondi uus raamat "POISS, KES UJUS PIRAAJADEGA" (The Boy Who Swam with Piranhas) ilmub eesti keeles suvel 2013.
December 18, 2012
Rõõmsat jõuluaega!
Nüüd on jõulukingid NOPi raamaturiiulil 15% soodsamad, kui valite sealt kolm Draakon & Kuu raamatut. Miks mitte Roald Dahli "Kiisu-kiisu" abikaasale, Kate Dicamillo "Mustkunstniku elevant" koolilapsele ja André Nevese illustratsioonidega "Amelia soovib koera" pere kõige pisemale! Või hoopis kõik kolm Pahupidikooli raamatut Louis Sacharilt kogu pere naerutamiseks! Raamatuid jagub igale eale ja valik on teie. Kohvik NOP asub Kadriorus Köleri 1 ja soodustus kehtib kuni aasta lõpuni.
Rõõmsat jõuluaega ja toredaid hubaseid lugemiselamusi!
Rõõmsat jõuluaega ja toredaid hubaseid lugemiselamusi!
Subscribe to:
Posts (Atom)