Roald Dahl hoiatab: Ärge proovige George'i Imelist Arstirohtu ise kodus valmistada!

Ilmunud on vempe ja vigureid täis "GEORGE'I IMELINE ARSTIROHI". See on lugu ühest pahurast vanaemast ja väikesest George'ist, kes otsustab vanaema paha tuju ravima hakata. Ta segab kokku imepärase tinktuuri ning vanaema ootab ees elu suurim üllatus — ja niisamuti George’i, kui poiss näeb, milline mõju tema arstirohul on. Kuulsa sõnameistri Roald Dahli loos on lõbu laialt.

Ohoo! tuli George’ile korraga mõte. Ahaa! Ehee! Ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Ma teen talle uue rohu, nii tugeva ja võimsa, nii imeväärse, et see kas ravib ta täiesti terveks või ravib hoopis meid temast terveks. Ma teen talle võlurohu, rohu, millist pole valmistanud veel ükski arst maailmas. George vaatas köögikella. See näitas viis pärast kümmet. Rohuajani oli peaaegu tund. 
“Hakkame pihta!” hüüdis George laua tagant püsti hüpates. “Siit tuleb võlurohi!” 

“Te andke mulle kärbes ja keksiv kirp, 

Andke kaks tigu, üks närune nirk, 

Üks limane vingerdis mudasest jõest 

Ja mesilasema mürgine nõel 

Ja marjamahla jujuubipuust 

Ja peenikest pulbrit vombatiluust. 

Ja sada muud asja, mil ühine joon – 

Kõiki neid saadab vinge aroom. 

Ma keedan kõik läbi, mis segatud pange, 

Mikstuur saab käre, mikstuur saab kange. 

Ja siis, hop-hop, sa sisse see kalla, 

(Hoia ninast) ja neela nüüd alla. 

Sa ära pelga, et maitse on mõrk. 

“Memmeke armas, kas polnud see hõrk?” 

Kas läheb ta lõhki? Kas pauguga plahvatab? 

Kas lendab ta õhku ja leegina lahvatab?
Kas purskab ta suitsu ja korraga kaob? 

Või kihama hakkab kui kääriv kakao? 

Kes seda teab ette? Ei mina, ei teie. 

(Ohvrid siin õnneks ei olegi meie.) 

Oh memmeke armas, kui sa vaid teaks, 

mida kõike ma tegema hakkan su heaks!”